tulenevat sõiduki teisaldamise õigust saab lugeda praegustel asjaoludel kohaseks õiguskaitsevahendiks. Ringkonnakohus on hinnanud hageja käitumist (hageja rikkus parkimislepingut korduvalt ega näidanud üles soovi oma kohustusi kostja ees täita), samuti kostja käitumist ja tema alternatiivseid mõistlikke võimalusi oma õiguste tagamiseks - Kolleegium osutab lisaks, et sõiduki teisaldamine ei ole sõiduki parkijale koormavam võrreldes olukorraga, kus sõiduk jääb lukustatud rattaga kuni parkimise korraldaja nõuete rahuldamiseni parkimisalale seisma. Küll aga on sõiduki parkimisalal hoidmine võrreldes teisaldamisega koormavam parkimise korraldajale, sest sõiduk hoiab parkimiskohta kinni ega võimalda sinna teisi sõidukeid parkida. Hinnates sõiduki kinnipidamise ja teisaldamise kui õiguskaitsevahendi proportsionaalsust, ei saa kolleegiumi
Kostja esitas määruskaebuse ringkonnakohtule, mille alusel kohus tühistas maakohtu määruse ja taastas asjas menetluse. Maakohus rahuldas isiku hagi ja kohustas kostjat auto valduse hagejale üle andma. Kostja esitas apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule, mille kohus jättis rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Kostja esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtule. Pooled ei ole tuginenud sellele, et parkimistingimused tervikuna ei saanud lepingu osaks põhjusel, et need ei olnud parkijale arusaadavalt välja toodud, vms põhjusel (st VÕS § 37 lg 1 järgi). Kolleegiumi arvates ei ole sanktsioonide ettenägemine tüüptingimustes parkimistasu maksmata jätmisel ega ka sanktsioonid ise nii ebaharilikud, et see võiks õigustada VÕS § 37 lg 3 kohaldamist. Seda kinnitab asjaolu, et kostjal võib ka seadusest tulenevalt olla õigus autot parkimistasu maksmise nõude tagatiseks kinni pidada, kas siis üürileandja pandiõiguse või VÕS § 110 lg 1 alusel (vt otsuse IV ja V osa).
annaabi.ee 
