ning uskudes, et paitab nende päid. Ta on rõõmus, kuid see rõõm ei ole ,,päris". Rastignac, kes mõistab, millega tal Pariisi seltskonna näol tegu on, ahastab küll selle üle sageli ning heidab pärast isa Goriot' matust 270 Pariisile suurejoonelise väljakutse, kuid peab juba uusi plaane selles ahastamapanevas seltskonnas edasijõudmiseks. Romaan ei lõpe ulja väljakutsega, vaid Rastignaci naasmisega seltskonda - näljasena mitte ainult lõunasöögi, vaid kõige järele, mida Pariisu pakkuda on. Kui inimene mõistabki korraks, et ta ei ole see, keda usub end olevat, ega saa seda, mida arvab end tahtvat, siis on ja tahab ta kõhe midagi muud. Isa Goriot ei suuda seda teha ja sureb ära. Rastignac on elus ja järelikult ei jää tal muud üle. Keegi isegi ei ela elu nii, nagu see ,,tegelikult" on, vaid nii, nagu ta seda endale ette kujutab. Nii et kui Balzac ütleb ,,Isa Goriot'" alguses: ,,Ah, teadke siis: see draama pole väljamõeldis ega romaan! All is true, ta on nii
Nagu teada, on Pariis sündinud Vanalinna saarel, millel on hälli kuju. Selle saare liivakallas oli ta esimeseks kaitsevalliks, Seine'i jõgi aga ta esimeseks vallikraaviks. Mõne sajandi püsis Pariis sellel saarel; tal oli kaks silda, üks põhjas, teine lõunas, ja kaks sillapead, mis olid ühtlasi väravateks ja kindlusteks: paremal kaldal Grand-Chätelet ja vasakul kaldal Petit-Chätelet. Siis aga, esimesest dünastiast peale jäi saar kitsaks ja Pariisu tuli teisele poole jõge laieneda. Esimene müüride ja tornide vöönd võttis enda alla maatüki mõlemal pool jõge Grand-Chätelet' ja Petit-Chätelet' taga. Sellest vanast vallist oli veel eelmisel sajandil jälgi säilinud, nüüd aga pole sellest muud jäänud kui mälestus ja mõni legend ning Baudits' ehk Baudoyer' värav, Porta Bogauda. Linnasüdamest vähehaaval kaugemale tungides uhtus, uuristas, hävitas ja pühkis majade laine selle vööndi ära. Selle laine ette tegi Phi-lippe
annaabi.ee 
