hoida, mõisaparkide seisund aga varieerub vastavalt sellele, kuidas nende omanikud või haldajad oskavad ja jaksavad pargiga toime tulla, sest pargi omamine on pigem kulukas kui tulus. Pargid püsivad niikaua, kuni inimesed nende eest hoolt kannavad. Hooldamata pargis võtab võimust võsa ja peagi ka mets, mistõttu kaotame iga pargi näol justkui kaks parki: pargi kui arhitektuuriobjekti ning pargi kui ainulaadse koosluse. Pargi kompositsioonilise terviku säilitamiseks on lisaks pargimurude ja -aasade niitmisele vaja vaateid avatuna hoida, jälgida pargipuistute optimaalset tihedust ning eemaldada isekülvi teel tekkinud pargikompositsiooni rikkuvaid puid. Oluline on turvalisuse tagamine nii inimestele kui puudele en- dile, samuti ka võimalikult paljudele puudest sõltuvatele eluvormidele. Pargipuude (nagu kõigi haljasalapuu- de) hooldamiseks vajalik töömaht on väiksem ning tulemus parem, kui puid hooldatakse järjepidevalt kogu nende eluea vältel
pidevalt liigutakse või mille hooldamiseks kasutatakse raskeid masinaid. Üldotstarbeliseks kasvupinnaseks sobib tavaline aia- või põllumuld, kui analüüsid tõendavad tema sobivust selleks. Kui selline kasvupinnas toodetakse aga tööstuslikult, on tema soovitatavateks põhikomponentideks liiv- ja möllpinnased; mineraalosa soovitatav osatähtsus on 50 … 60 mahuprotsenti. 6.1.2. Tallamiskindel murupinnas Suurepinnaliste pargimurude, kortermajade siseõuede, intensiivses kasutuses olevate haljasalamurude jms rajamiseks tuleks kasutada mõnevõrra jämedama fraktsiooniga kasvupinnast, mis säilitab oma füüsikalise struktuuri hoolimata raskemate hooldusmasinate ning tallamise survest. Kuna selliste kasvupinnaste veeläbilaskevõime on suurem ning veesidumisvõime vastavalt väiksem, on nad põuakartlikumad kui näiteks üldotstarbelised pinnased, mistõttu kastmisvajadus on märksa suurem