kujundamine diferentseeritud süsteemiks on aga siiamaani suureks probleemiks. 21. Nõudlusanalüüsil ja kontrollarvudel põhineva modernistliku linnaehituse idee Linna nähti samasuguse hierarhilise struktuurina nagu liiklust nn puu-struktuuri printsiip, mis oli planeerimisel mugav ja planeerijatele endile arusaadav. Tekkisid nn elamukooperatiivid ühistud, mis uusi elamunaabruskondi haldasid. Korterelamud ja kõrghooned pargimaastikus olid modernistliku linnaehituse ideaali alustaladeks. Walter Gropius väitis 1920 aastal, et 12 korruseline kortermaja annab palju efektiivsema pinnakasutuse kui perimetraalne ehk karree-hoonestus (kõnnitee servas paiknevad kinnise siseõuega hoonestus) sama suurel maa-alal. Ta arvutas ka välja korruselamute vahekaugused, millisel juhul kõik korruselamus olevad korterid saavad nautida päikesevalgust oma toas. 22. II keskkonnakriisi positiivsed tulemused linnaplaneerimisele.
Hoonete lähiümbruses kasutas aga regulaaraia jooni, kuid mitte nii rangelt kui Le Nôtre seda tegi. Reptoni eelkäijad kasutavad vaid aasalilli, aga tema lähenes kekpunktile spiraali mööda, tõi tagasi lillepeenrad hoonete lähedale. Repton tõi aialikkuse ka parki tagasi, kasutas seal võõrliike jne, tõi lillede ilu esile varjatult; uuris värviteooriat, valgust/varju, maakoha uurimise metoodikat, orienteeritust ilmakaarte suhtes ning puuliikide kasutamist pargimaastikus. Põhilised puud tol ajal olid inglise kohalikud liigid (see suund kehtis ka mujal Euroopas): tamm, jalakas, kask, pöök, saar, pärn, ka harilik mänd ja lehis. Sisse toodi seedrit (okaspuud olid vaid värvi andmiseks, põhimass oli lehtpuudest). Repton tegi nii uurimustöid (teos 1803) kui ühendas teooriat praktikaga. Repton kasutas ka topiaarkunsti pargi regulaarosades, viis sisse regulaarpargi osi, piiritles neid selgepiiriliselt rosaarium, parter, madala graniitseinaga eraldamine
annaabi.ee 
