Liivimaa mõisaparke. Põhja-Lätis on umbes 40 tema kujundatud parki. Walter von Engelhardti loomingut hinnatakse Euroopas kõrgelt ja teda peetakse Saksamaal Düsseldorfi aiakunstnike koolkonna rajajaks 20. sajandi algul. Nimelt siirdus ta 1905. aastal Baltikumist Düsseldorfi linnaaednikuks. Pargi hooneesisele osale jääb avar ja pikk pargiaas, mis lõpeb eemal jõe veepeegliga. Optiliselt jätkub pargiaas sealt edasi maastikupargile iseloomuliku aknaga pastoraalsesse maastikku. Pargiaasa piiravad kahelt poolt ebakorrapäraselt lainjalt istutatud madalad põõsaste ja püsilillede rühmad, nende taga kohati kõrgemad põõsad ning oskuslikult valitud liikidest vabakujuliselt kasvavad puud. Esiplaanile häärberi ette on sümmeetriliselt kahele poole istutatud nõeljatest siberi nulgudest tugevad tumerohelised puurühmad. Mida kaugemale Sillapää lossist, seda õrnema, heledama ja isegi hallima lehestikuga istutusmaterjali on kasutatud
sõrestikud roniroosidega. Otse järve kaldal on maakividest tugimüüriga piiratud puhkekoht, mille trepistik ulatub vette. Rosaariumi terrassidelt avanevad vaated paisjärvele ja üle järve veepeegli Räpina kirikule. Kaunis kaugvaade mõisahoonele avaneb ka järvelt ja teiselt kaldalt. Lossi teise fassaadi ette jääb avar ja pikk pargiaas, mis lõpeb eemal veepeegliga. Optiliselt jätkub väljak sealt maastikupargile iseloomuliku aknaga maastikku avatud vaatega paisjärvele. Pargiaasa raamivad kontrastsed üksikpuud ja puudegrupid ning ebakorrapäraselt paigutatud madalamate ja kõrgemate põõsaste rühmad. Peahoonest kaugemal on kasutatud õrnema ja heledama lehestikuga liike, mis lasevad pargiaasa paista pikema ja suuremana. Peahoone rõhutamiseks on sümmeetriliselt lossi ette kahele poole istutatud kitsavõralised siberi nulu grupid. Peasissepääsu trepilt avaneb maastikule raamitud vaade. Raam tekib peaukse kohal
annaabi.ee 
