kelle kujundatud on peale Räpina Sillapää veel Õisu, Luua, Pühajärve, Kärstna ja hulk teisi Liivimaa mõisaparke. Põhja-Lätis on umbes 40 tema kujundatud parki. Walter von Engelhardti loomingut hinnatakse Euroopas kõrgelt ja teda peetakse Saksamaal Düsseldorfi aiakunstnike koolkonna rajajaks 20. sajandi algul. Nimelt siirdus ta 1905. aastal Baltikumist Düsseldorfi linnaaednikuks. Pargi hooneesisele osale jääb avar ja pikk pargiaas, mis lõpeb eemal jõe veepeegliga. Optiliselt jätkub pargiaas sealt edasi maastikupargile iseloomuliku aknaga pastoraalsesse maastikku. Pargiaasa piiravad kahelt poolt ebakorrapäraselt lainjalt istutatud madalad põõsaste ja püsilillede rühmad, nende taga kohati kõrgemad põõsad ning oskuslikult valitud liikidest vabakujuliselt kasvavad puud. Esiplaanile häärberi ette on sümmeetriliselt kahele poole istutatud nõeljatest siberi nulgudest tugevad tumerohelised puurühmad.
Reeglipärasust rõhutavad kaks silindri-, neli koonuse- ja kaks kerakujuliseks pügatud võimsat elupuud. Teid raamivad kaarväravad ja sõrestikud roniroosidega. Otse järve kaldal on maakividest tugimüüriga piiratud puhkekoht, mille trepistik ulatub vette. Rosaariumi terrassidelt avanevad vaated paisjärvele ja üle järve veepeegli Räpina kirikule. Kaunis kaugvaade mõisahoonele avaneb ka järvelt ja teiselt kaldalt. Lossi teise fassaadi ette jääb avar ja pikk pargiaas, mis lõpeb eemal veepeegliga. Optiliselt jätkub väljak sealt maastikupargile iseloomuliku aknaga maastikku avatud vaatega paisjärvele. Pargiaasa raamivad kontrastsed üksikpuud ja puudegrupid ning ebakorrapäraselt paigutatud madalamate ja kõrgemate põõsaste rühmad. Peahoonest kaugemal on kasutatud õrnema ja heledama lehestikuga liike, mis lasevad pargiaasa paista pikema ja suuremana. Peahoone
annaabi.ee 
