kohale, mis 205st riigist on isegi tubli tulemus. Medalite arvult elanike kohta oli meie väike kuid tubli riik märksa paremas seisus. Selline statistika reastab Eesti kõrgele 14. kohale, Euroopa riikidest koguni seitsmendaks. Elanike arvu ja võidetud medalite võrdluses on Londoni mängude kõige kõrgemale kohale end sättinud Grenada, kes saavutas olümpialt ühe vaid medali, ning milles elanikke Kariibi meres asuvas saareriigis on ainult natukene üle saja tuhande. Paremustabelis järgnesid Jamaica, Trinidad ja Tobago. Neljas oli Uus-Meremaa, viies Bahama ja kuues parima Euroopa riigina Sloveenia. Mainitud riigid said olümpialt medaleid neli ehk üks iga 514 000 inimese kohta. Londoni olümpia edukaim medaliriik USA (104 medalit) on tabelis alles 49. kohal, Hiina (87) kogunisti 74. kohal, niiet võib rahulikult öelda, et vaikse ning väikse riigi kohta on eesti sportlased lausa fantastiliselt edukad. EESTLASED OLÜMPIAL
nii võrra olustiku, kuid eriti saksa keele oskamatuse tõttu väga rasked. Hoopis üksikasjalikult võib jälgida Villemi õppimist Viljandi kreiskoolis 1874. aasta jaanuarist 1877. aasta detsembrini. Kui V. Reiman jaanuaris 1874 astus kreiskooli, oli seal kõige alamas, see on kolmandas klassis. Õpilaste järjestus polnud tolle aja koolides mitte tähestikuline nagu nüüd, vaid oli liikuv paremusjärjestus. Kevadeks jäi Reiman paremustabelis 26.kohale. Koolitunnid oli 8- 12 ja 2-3. Õppetöö kestis ligi jaanipäevani ja algas uuesti juba 7. augustil. Reiman käis koolis usinasti ja puudus väga harva. Kuid septembris- oktoobris 1874 puudus ta koolist ühtejärge 3 nädalat, põdedes nähtavasti mõnd epideemilist haigust. Ühes temaga puudus veerand klassi. Sügispoolaasta keskel oli Reiman 11. ja selle lõpul 8. kohal. Kuid teda ei peetud veel küllalt küpseks II klassi jaoks ja jäeti veel semestriks tertsiasse
annaabi.ee 
