· Asesõnades ja mõnedes sagedastes verbivormides esineb esisilbi järel vokaalide vahel n-i kadu. Sellepärast on mina mia ~ mea, sina sia ~ sea, pane pa ja mine me. · Sage häälikuline joon, mis eristab Mulgit teistest eesti murretest ja lähendab liivi keelele, on sulghäälikute geminatsioon (pikk või ülipikk konsonant, mis hääldamisel jaguneb kahte silpi) nasaalide (ninahäälikute) liikvidate (sulahäälik) järel, nt kenelette "kõnelda, rääkida", parantte "parandada", ütteltti "üteldi". · Konsonantide epenteetilise (hääliku tekkimine sõna sees) palatalisatsiooni tõttu hääldub selge i tüvekonsonantide ette i- ja mõnede e- tüveliste sõnade lõpukaolistes vormides, nt laits "laps", näin "ema", äit "isa". Selline palatalisatsioon ühendab Mulgit Tartu murdega ja erineb Võru palatalisatsioonist. Kui aga tüve i või e on säilinud, ei ole palatalisatsiooni
silbist: a,ä>e, nt tullive '(nad) tulid', värbeldeme 'õmblema' · Trv, Pst järgsilpides e > a, nt obeza 'hobused' · Vokaalide kadu rõhututes silpides ja grammatilistes tunnustes, nt kammants 'kamandama', järvel 'järvel(e)', kaetam 'kaetame', tazun 'tasunud', samleg 'samblaga' · Vokaalidevahelise n kadu asesõnades jm sagedates sõnades, nt mia-mea 'mina', paa 'pane', mee 'mine' · Klusiilide geminatsioon nasaalide ja liikvidate järel, nt parantte 'parandada', kõneltte 'rääkida' · Epenteetiline palatalisatsioon, nt üits 'üks', näin 'ema', äit 'isa' · Palatalisatsiooni puudumine , nt nänni 'ema', lehtel 'lehtedel' Morfoloogilised erijooned · Käskiva kv keeldkõnes da-inf, ärä kõnelte 'ära räägi' · Tingiva kv minevikus lihtvormid, tullus 'oleks tulnud' · hVn lõpuline seesütlev, kähen 'käes', sehen-sihen 'sees', mahan 'maas', suhun 'suus', ehen-ihen 'ees'
annaabi.ee 
