Peale Caligula surma oli Claudiusel võimalus kas imperaatoriks hakata või tapetud saada muidugi valis ta esimese variandi. Peale Josephuse väite aga pole ühtki viidet, et oleks kaalutud vabariigi kehtestamist. Nüüdisaja ajaloolased arvavad, et kui juba Claudiust oma valitsusaja jooksul saavutatu eest kiita, siis peaks teda ka tehtud vigade eest vastutavaks pidama, olgu need siis põhjustatud õigustatud ettevaatusest, ekslike järelduste tegemisest, tagajärgede ettenägematusest, paranoiast või liigsest usust nõustajatesse. Graves kas eiras ajaloolisi fakte või nõustus nendega vastavalt sellele, kuidas need jutustusse sobisid. Pole tõendeid, et oma valitsemisaja lõpul oli Claudius enesessetõmbunud, igas suhtes saatusele ja oma naisele Agrippinillale allunud. Päriselus oli Claudius ka peale Messalina kõrvaldamist poliitiliselt aktiivne ning on teada, et ta tülitses Agrippinillaga pärijate küsimuses kuni ta mõrvati. Paitab, et
hukkamõistmine, sest neil olid oma värgid. Abi kommunistliku korra ülesehitamiseks ei vajanud, vähemalt arvasid seda, et tulevad iseendaga toime. Tegelikult nii Põhja-Korea kui Albaania läksid selles küllaltki kaugele. Võib välja tuua selle, et Albaanias võib välja tuua selle, et ainus riik, millega suhtles, oli Jugoslaavia, selle pealinnaga oli ühendus. Kaubanduslikud suhted teiste riikidega oli viidud miinimumi, üritati ainult oma jõul toime tulla. Märk paranoiast see, et ehitati tohutul hulgal väikesed tuumasõjavarjendeid. Sotsialistliku orientatsiooniga riigid riigid Aasias, Aafrikas ja Ladina-Ameerikas, kus siis 1950ndatel60ndatel aastatel tulid võimule Moskvameelsed jõud, kus hakati rajama sotsialistlikku ühiskonda. NSVL andis neile rahalist abi, majandusabi, saatis nõuandjaid kohale, sotsialistlik orientatsioon eksisteeris senikaua, kuni oli olemas NSVL toetus. Kui see ära langes, siis sotsialistlik orientatsioon kadus
annaabi.ee 
