Ehk: Võrdlustermopaari gr S millivoltmeetri näit 0,705 külmliite 24°C juures. Külmliite temperatuuri alusel saame kõigepealt parandi, mis on 24°C juures 0,137. Selle abil leiame tegeliku termoelektromotoorjõu E= 0,705+0,135= 0,842 mV. Sellele termopingele vastab gradueerimistabeli järgi 126°C. Võrdlustermopaari gr K millivoltmeetri näit 4,316 sama külmliite temperatuuri juures. Külmliite temperatuuri alusel saame parandiks 0,960. Selle abil leiame tegeliku termoelektromotoorjõu E1= 4,316+0,960= 5,276 mV. Sellele termopingele vastab gradueerimistabeli järgi 128,5°C. Kalibreeritava termopaari absoluutseks veaks saame: 1) = t- t1 = 126-128,5=2,5 2) Emv= E0 - E1 Emv= 0,112 Tabel 1.1 Graafik 1.1 Termoelektromotoorjõu sõltuvus temperatuurist Graafik 1.2 Kalibreeritava termopaari temp. sõltuvus võrdlustermopaari temp-st 4. Järeldus:
Üksikute tulemuste väärtused ei tohiks erineda 1-2’’. Kontrolliks asetati 15 m vahega 2 konna ning vastavalt Näbaueri meetodi eeskirjale võeti mõlemale latile lugemid mõlemast otsast (instrument 15 m esimesest konnast). Kolme kontrolli tulemusena saadud c väärtused olid järgnevad: c1=-11,7’, c2=+6,7’’ ja c3=-11,7’’. Nagu näha, siis tulemused ei vasta nõuetele, kuid uueks parandiks sisestati instrumenti c=-11,7’’. Ülesanne 3. Lati ümarvesiloodi kontrollimine. Nivelleerimislati ümarvesiloodi kontrollimiseks seati latt konnale sellisele kaugusele instrumendist, et enamus latist oleks nivelliiri vaateväljas. Latt seati esiküljega nivelliiri poole ning lati ümarvesiloodi järgi horisontaalseks. Seejärel keerati nivelliiri vertikaalniit lati ühe servaga paralleelseks. Juhul kui vertikaalniit ei olnud täies ulatuses
Peale seda leidsin kõrguskasvude keskmise. Järgmiseks mõõtsime punktide vahelise vahemaa ning teisendasime selle kilomeetriteks (L = 0,118 km). Siis arvutasin kinnise käigu lubatava sulgemisvea valemist fhlub= ±50mmL(km). Järgmiseks arvutasin praktilise vea hk. Praktiline viga peab jääma lubatud vea piiridesse hk - hteor ±50mmL(km). Teades et teoreetiline viga kinnises käigus on hteor = 0, jagasin praktilise vea keskmiste kõrguskasvude parandiks nii, et ka praktiline viga oleks null (hk=0). Kõigepealt arvutatakse keskmiste kõrguskasvude summa käigus kahe reeperi või muude kindelpunktide vahel. Kõrguskasvude teoreetiline summa on võrdne käigu lõpp- ja alguspunkti kõrguste vahega. Nende võrdlemisel saame kõrguskasvude sulgemisvea. Lubatud sulgemisviga leitakse valemist: flub = ± 0,2 L( m) Kui saadus sulgemisviga on väiksem kui lubatud, jaotatakse sulgemisviga vastupidise
keskele ja võetaks punase külje lugem tp. 57. Maa kumerus ja refraktsiooni mõju nivelleerimistulemustele, metoodika nende mõju elimineerimiseks. Rõhtne viseerimiskiir kujutab endast lühemate õlgade puhul sirgjoont, mis on paralleelne instrumendi seisupunkti nivoopinna puutujaga AB0. Et kõrguskasv on tegelikult kahe punkti nivoopindade vahe, siis suuremate kauguste puhul on vaja lõiku BB0 suurendada suuruse k võrra, mida nimetatakse Maa kumerusest tingitud parandiks. Olgu O maakera keskpunkt, AO=OB1=R selle raadius. Maa kumerusest tingitud parandit k=B0B1 saab arvutada täisnurksest kolmnurgast AOB0. Pythagorase teoreemi järgi saame: ehk , kus s=AB0 on nivelleeritavate punktide vahekaugus. Avaldisest saame valemi Maa kumerusest tingitud parandi arvutamiseks: . Peale selle avaldub kõrguskasvule mõju ka valguskiire refraktsioon. Õhu tihedus sõltub õhutemperatuurist, mis sõltub maapinnalähedastes õhukihtides omakorda pinnase temperatuurist
54. Maa kumerus ja refraktsiooni mõju nivelleerimistulemustele, metoodika nende mõju elimineerimiseks. Rõhtne viseerimiskiir kujutab endast lühemate õlgade puhul sirgjoont, mis on paralleelne instrumendi seisupunkti nivoopinna puutujaga AB0. Et kõrguskasv on tegelikult kahe punkti nivoopindade vahe, siis suuremate kauguste puhul on vaja lõiku BB0 suurendada suuruse ∆k võrra, mida nimetatakse Maa kumerusest tingitud parandiks. Olgu O maakera keskpunkt, AO=OB1=R selle raadius. Maa kumerusest tingitud parandit ∆k=B0B1 saab arvutada täisnurksest kolmnurgast AOB0. Pythagorase teoreemi järgi saame: 2 2 2 2 2 2 R +s =(R+∆ k ) =R +2 R ∆ k + ∆ k ehk s =∆ k ×(2 R+ ∆ k ) , kus s=AB0 on nivelleeritavate punktide vahekaugus. Avaldisest saame valemi Maa kumerusest tingitud parandi s2 arvutamiseks: ∆k= .
Baromeetriline toimib õhurõhu erinevuste kaudu ning täpsus on detsimeeter. 47. Kõrguslike nivoopindade omadused. Maa kuremusest ja refraktsioonist tingitud parand. Rõhtne viseerimiskiir kujutab endast lühemate õlgade puhul(vahekauguste) sirgjoont, mis on paralleelne instrumendi seisupunkti nivoopinna puutujaga AB. Et kõrguskasv on tegelikult kahe punkti nivoopindade vahe, siis suuremate kauguste puhul on vaja lõiku BB suurendada suuruse k võrra, mida nim. Maa kumerusest tingitud parandiks. k= s²/2R kus s =AB on nivelleeritavate punktide vahekaugus ja R Maa raadius. Peale selle avaldab kõrguskarsvule mõju ka valguskiire refraktsioon. Kallaku maastikul läbib rõhtne viseerimiskiir eri tihedusega õhukihte ja kord-korralt murdudes moodustab mingi kõvera, mille nõgus pool on suunatud tihedamate õhukihtide poole. Seetõttu saadakse latilugem mõnevõrra väiksem. Parand on r=e-e' , seda pole võimalik täpselt arvutada aga see on keskmiselt 0,16k.
annaabi.ee 
