koodi sõna edastatakse või salvestatakse ja mõni andmebitt muutub 0-st 1-ks või vastupidi, ei ole enam koodis paarisarv ühtesid, mis näitab vea olemasolu. Paarsusbitiga ei ole võimalik avastada kahe või enama biti vigu. Samuti ei avastata viga, kui üks 1 muutub 0-ks ja teine 0 muutub 1-ks. Valet koodi on võimalik ühe biti vea korral ära tunda, aga parandada ei saa. Vigu avastavates koodides on andmebittidele lisatavaid bitte vähem kui vigu parandavates koodides. Vigu parandavad koodid võimaldavad alati ka vigu avastada. Vigu parandaval koodil peab olema kahe õige koodi vaheline Hammingi distants vähemalt kolm. Seega ühe järgu viga viib vale koodi õigest koodist ühe ühiku kaugusele ja teise õige koodini on veel kaks ühikut. XX. Andmeedastuse juhtimine: süsteemid katkestusega ja ilma, prioriteedid Siinide arbitreerimine võib olla staatiline või dünaamiline. Staatiline arbitreerimine
(Hennoste 2000: 1803–1804) 2.2.4. Küsipartikkel võ Tiit Hennoste (2000: 1797) on nimetanud partikleid vä/või/võ eesti keele keskseteks küsivateks partikliteks. Ta toob välja, et enamasti hääldatakse partiklid eelneva sõnaga kokku. Neid küsipartikleid kasutatakse nelja tüüpi küsimustes: a) kas-küsimustes – sel juhul on partikkel täislause lõpus; b) jutustavates lausetes, mille lõppu pannakse vä/võ/või; c) teist kõnelejat parandavates lausungites, kus püütakse korrigeerida teise öeldut – sel juhul paikneb see korrigeeritava koha järel ning seda võib nimetada toimetamispartikliks; d) üldise sisuga mis-lauses, mille lõpus on konkretiseeriv fraas vä-partikliga (nt mis sul suus on, kala=vä); e) lausekonstruktsioonis, kus mis-lause on sulanud kokku teise lausepoolega (nt mis ta on mitu korda siis see kohus olnud=vä). (Hennoste 2000: 1797–1798)
annaabi.ee 
