· Surma korral arvati, et: - hing lahkub kehast (suremine = hingusele minek; hinge heitma, tossu välja laskma; suure väega inimese surma korral (N:nõia) tekib suur tuulehoog (hingetuul). - surnu hing siirdub putukaisse (=siirdhing)- N: hingeloomad- ämblikud ja sipelgad või jätkab surnu hing elu uues kodus- hauas, hiies ,kalmistus (Hiis / hiiela = surnute kodu; paralleelnimetusena on kasutatud ka manala ja toonela). · Usuti hauatagusesse ellu; seda tõendavad ka: - matusekombed- hauapanused (toit, rõivad, raha, relvad jne). - kartus surnute hingede ees ja lootus häda korral neilt abi saada tõi kaasa hingede eest hoolitsemise (matusesööming kohaga surnu hingele; setudel haudadel söömine / joomine). - hingede aja tähistamine sügisel.
erineb aga tunduvalt sellest tähendusest, milles kreeklased ja Platon seda sõna kasutasid. Kreeka sõna tuleneb verbitüvest veid, mis tähendab nägema, vaatama. Eidos`t võiks tõlkida kui – vaadet, mis vaatlemisele avaneb. See, mis asja silmitsemisel esimesena vaatele avaneb, on vaadeldava välisilme, kuju, vorm. Selles tähenduses 4 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. kasutas Demokritos sõna eidos paralleelnimetusena aatomite kohta. Miks kasutas Platon just sellist sõna olemuste nimetamiseks? Asi paistab olevat selles, et nii nagu Parmenides, käsitleb ka Platon mõtlemist nn vaimusilmas nägemisena (vene keeles umozrenije). Asjade olemused, millest ta õpetab, on midagi sellist, mis paistavad kätte niisugusele mõistuslikule vaatele või mõistuskaemusele. Tuleb eristada seda, mis avaneb ihulisele silmale, sellest, mis avaneb mõistuslikule vaatele. Esimesele
annaabi.ee 
