eeldatust märksa mitmeplaanilisemaks. Nii nagu on segadus peategelase nime kirjutuslaadis (Konrad, Konrat, Kondrat), on põnev näha keelekasutuses ka teisi ebajärjepidevusi, näiteks märgatava reeglistikuta mitmes variandis esinevad sõnad: parun ja paron, ("Mull on hea meel, Teid tundma saada, härra Kondrat," ütles paron, eht mõisniku wiisil uhkeste teretades. ,,See on küll aga wana tutwuse uuendamine, paruni herra," ütles Kondrat ja kumardas parajaste. (lk 64- 65)" "Temal oli üks tuttaw sõnade register peas, ja neid rääkis ta nõnda, et igaüts arvama pidi: see parun on uuema aja laps." (lk 65)). Taolise ebapüsivuse põhjuseks võiks muidugi arvata, et kirjanik Kõrv erinevad lõigud erinevatel päevadel kirjutanud on ning eesti kirjapildi grammatika tolleaegne vähene raamistatus ja reeglistatus ei andnud pidepunkte, mille toel eelnevalt kirjutatut mäletada. Sellegipoolest on üle mõistuse veider näha taolist anarhiat sõnakasutuses
ehitati ja seega kirik paistab kõigile kätte. Tahtnud Saaremaalt kiviga torni maha visata, aga oh õnnetust! Lingupael läinud puruks ja kivi kukkunud Haeskasse maha, seega jäänud torn püsima. Vanasti igal jaanilaupäeva ööl põlenud sääl kivi all raha auk. kui säält mööda minnes viskasid raudasja tulle, said raha. Ükskord tulnud Haeska teovaim Sinalepa mõisast kündmisest, tee läinud läbi kivi juurest ja parajaste põlenud rahaauk. Teomehel pole käes olnud muud midagi kui puust härjaike, visanud selle tulesse, teisel hommikul leidnud mees tuleasemelt 30 kopikat vaskraha. Oleks raudasi olnud, oleks hõbedat saanud, aga et viskas puust asja, sai vaskraha. Legende Haapsalu asutamisest Ülla Paras
annaabi.ee 
