paljud teised diskursused. Nõnda luuakse luule tähistatava ümber keerukas tekstuaalne ruum, mille elemendid on hõlpsasti rakendatavad konkreetses luuletekstis. Nimetame seda edaspidi intertekstuaalseks ruumiks. (Poésie et négativité, 1969) Interteksti kontseptsioon lähtub Bahtini dialoogilisusest. Terminit kirjeldab Semeiotiké. 1969 Barthes´i Tekst on Kristeva interteksti variant. Paragrammatism. Intertekstuaalne protsess, milles eri diskursuste kokkupõrkamisel hävib nende algupärane subjekt, nende "mina", ilma et seda ära kasutav luulediskursus ise looks mingi uue kindlalt defineeritud subjekti. Krull Kui need alateadlikud tuikamised täielikult hõlvaksid subjekti, langeks subjekt tagasi pre- oidipaalsesse e. imaginaarsesse kaosess ning arendaks välja mingi vaimuhaiguse vormi. Subjekt, kelle
Selle kahjutuse korral häirub kirjutatud kõne mõistmine ja kirjutamisvõime. 36. Aju ja kõne. Kõne organisatsioon ajus: I lokalistlik hüpotees: VASTUS KÕNE BROCA WERNICKE KESKUS KESKUS - motoorne afaasia; - sensoorne afaasia ehk "sõnapimedus". - artikulats. häire; - verbaalne parafaasia; - foneemiline parafaasia. II holistiline hüpotees: VASTUS KÕNE BROCA WERNICKE KESKUS KESKUS ETTEKUJUTS-TSENTRUM - agrammatism - paragrammatism III alternatiivsed hüpoteesid: - kõnesüsteemi piires on regioonid, mis vastutavad enam kõne ühe või teise külje eest; - ühe regiooni puudulikkus põhjustab sellega seotud funktsiooni häirumist, kuid samuti mõjutab see ka teisi funktsioone; - enamus klassikalistest kõnehäirete sündroomidest peegeldavad Sylviuse veejuha ümbruse kõnega seotud piirkonna kahjustuse olemasolu; - transkortikaalseid afaasiaid (sensoorne, motoorne) tekitanud kahjustused asuvad väljaspool neid regioone
annaabi.ee 
