ruumimuljet. Paralleelselt prantsuse fovistidega moodustas Dresteni rühm saksa kunstnikke (Ernst Ludwig Kirchner, Karl Schmidt-Rottluff ja Erich Heckel) ekspressionistliku rühmituse Die Brüche(Sild). Van Gogh sillutas teed tundepuhanguid kujutava kunsti, stiihiliste värvide ja pintslitõmmete, kujumuutuse abil objektide esiletoomise ja kirglikkuse juurde. Tema piltide elujõulisuse mõju ulatus kaugemale talle vahetult järgnenud kunstnikest. Francis Bacon, kes parafraseeris mitmeid van Goghi töid, tõlgendas näiteks van Goghi hävinud autoportreed ,,Kunstnik teel tööle" seitsmeosalises sarjas, mis kujutab erineval viisil õlgkübara ja maalikastiga figuuri. Van Gogh maalis oma muljetavaldava loomingu peamiselt eraldatuses ja üksinduses, kuid sellest hoolimata leiab uutes kunstnikepõlvedes ikka ja jälle
loomadel, ei saavutanud ta suuremat teadlikkust reaalsusest, kui Masaccio saavutas 70 aastat varem oma kujutluses viljatutest mägedest. Ta lõi fantastilise ja ebareaalse maailma, kirjeldamatu romantika. Teda vaimustasid universumi muudetavad küljed, Asjadelühiajalised olemused. ,,Vesi, mida inimene puudutab, on viimane sellest, mis möödus ja esimene sellest, mis tuleb ja seega on olevik vaid üks silmapilk" on mõtisklus Leonardo Codex Trivulzianost, mis parafraseeris iidset Heraclituse tarkust. ,, Oh aeg, asjade tarbija..." on jällegi üks tema esilekutsumine, ja ta kutsub meid ,,vaatama valgust ja jälgima tema ilu. Sulge korraks silmad ja vaata seda uuesti. Seda, mida sa nägid, ei ole enam olemas." Need mõtted võivad kõige paremini seletada Leonardo ühte kuulsaimat maali, Mona Lisat, millel on olnud pea morbiidne lummus kriitikutele ja rahvale (vaata Pateri kirju). Näoilme ja kuulus naeratus on
annaabi.ee 
