seosed infoga, kas juhtlõigus on atributsioon vajalik, millal tuuakse allikad sisse, kas parafraasid on ütlejale atributeeritud. Tsitaadid. Tuleb kontrollida üle nii originaaltekstid kui ka teistest allikatest võetud tsitaadid. Toimetaja ei teeks reporteri parafraasist tsitaati ega täiendaks tsitaati omalt poolt. Kas tsitaadid on olulised, piisavad, hästi sõnastatud, kas tsitaadid on sellised, mida peaks andma edasi parafraasiga, kas on hinnangut sees, kas tsitaadid on arusaadavad ja õiged, kas on kasutatud õiget verbi, kas parafraasid on objektiivsed ja selged. 7. Stiili parandamine Alles siis teha korda keel ja stiil. See jaguneb kolmeks: stiili kontroll, manipuleerimise kontroll, teksti grammaatilise korrektsuse ja õigekirja kontroll. Korrektuur on toimetaja kõige viimane eraldi tegevus. Stiili puhul tuleb kontrollida teksti vastavust kõigile uudise stiiliideaalidele: kas tekst on
defineerimatuteks koostisosadeks. Semantiline kirjeldus NSMi abil seisneb tähenduse ümbersõnastuses, mis sisaldab ainult primitiive, st mida ei ole võimalik enam edasi parafraseerida. Meetod ei kasuta mingeid lisasümboleid ega eritermineid, ümbersõnastus on loomuliku keele lause, tõsi küll, tihti väga pikk. Põhimõtteliselt on parafraasi õigsuse kriteeriumiks emakeelne kõneleja: ta peab oma keelepädevuse põhjal suutma otsustada, kas parafraasiga on öeldud täpselt sedasama, mis defineeritava sõnagagi. Just emakeelse kõneleja otsustus tõestuskriteeriumina ongi põhjuseks, miks meetod ei kasuta mingisuguseid abisümboleid ega termineid: kõik parafraasi osad peavad olema mõistetavad ilma eelneva teadmiseta meetodist. Semantiliste primitiivide hulk ei ole lõplikult postuleeritud, vaid muutub meetodi arenedes pidevalt. 1972. aastal ilmunud raamatus ,,Semantic
annaabi.ee 
