sajandi algupoolel ei olnud teos, vaid interpreet ise pillimängija või laulja. Oma oskuste näitamisel oli olulisel kohal improvisatsioon sageli improviseeriti publiku antud teemadel. 19. sajandil oli virtuooside hulgas ääretult populaarne transkriptsioonide ehk virtuoossete seadete kirjutamine oma pillile mõnest populaarsest või interpreeti muidu huvitavast orkestri-, ansambli- või soolopilli teosest. Vokaalnumbritest tehtud seadeid nimetatakse parafraasideks. Eelnevast tulenevalt eelistasid 19. sajandi virtuoosid vormidena fantaasiat, variatsioone ja rondot, sest need olid ka kirjapanduna lähedased improvisatsioonile. Neis kõigis oli oluline virtuoossuse näitamine. Niccoló Paganini (1782 Genova 1840 Nizza) Itaalia viiuldaja, kitarrist ja mandoliinimängija, helilooja. Mõjutas oma virtuoossusega nii teisi mängijaid kui heliloojaid. Paganini sai pillimängu algõpetust oma isalt, hiljem Parma õukonnateatri juhi
nt. Pöögle) ja stre-, tsre-, tre-lõpulisi (kuudsren, muudsren vrd. nt. Aitsra, Holstre; kiidren, kaadren vrd. nt. Laatre), või sna-lõpulisi (kuusnes ja kaasnes; kiisnas ja kaasnas Kuusna- nimeline küla ja vald on Järvamaal päris tõeliselt olemas). Teisal näivad nad kõige pigemini onomatopöa või deskriptiividena: kiiksam-kääksam; kiirdles, viirdles; kiigub, kaagub; kilkas, kalkas; kliiksen ja klaaksen. Vahel on neid püütud nihutada ka tavasõnadest koosnevaiks parafraasideks: kuu sees, maa sees; kuu sehen, muu sehen; kuusikun, kaasikun. Enamik kogu esinemusest aga hõljub kaaluta olekus nende kolme tõmbevälja vahel: kuusis, kaasis; koordis, kaardis; kuudris, kaadris; koosus, moosus jpt. 14 Libasõnade esinemus ei piirdu reduplikatiividega. Mõistatuses leivateoriistade kohta järgneb algusele Puust tehtud puka-paka (= leivamõhk), niinest tehtud nika-naka (= sõel)... sageli sõmerane
annaabi.ee 
