nad on organiseerunud, kuidas võitlevad. Al Qaeda sobib hõimu paradigmaga üsna hästi. Jätkates Al Qaeda vaatlemist uudse, postmodernse informatsiooniajastu nähtusena, ei saada pihta põhilisele: Al Qaeda ja ta liitlased kasutavad infoajastut taastamaks iidseid suguharulikke toimimismalle üleilmses mõõtkavas. Sõda, mida nad peavad, on rohkem mõjutatud traibalismist kui religioonist. Oleks vaja lisada võrgustiku ja teistele domineerivatele paradigmadele hõimu paradigma, et püüda leida parimat poliitikat ja strateegiat, kuidas hakata vastu sellele vägivaldsele nähtusele. Vastavalt uusimatele ideedele on Al Qaeda praegu tähtsam ideoloogiana kui organisatsioonina, võrgustiku kui hierarhiana ja liikumise kui rühmitusena. Ta on kasvavalt amorfne, kuigi algselt tundus ta tihke moodustisena. Osama bin Ladeni tuumikgrupp võib olla praeguseks isegi liiga nõrgestatud, et see veel üldse tähtsust omaks.
On teada, et kui teadlased lähtuvad kindlatest paradigmadest, siis üritavad nad kogu loodust sobitada nende teooriatega , nö mahutada nad oma teooria piiridesse, mõnikord aga nende katsed ei õnnestu ning kui ebaõnnestunud katseid saab olema juba rohkem, siis toob see kaasa anomaalia. Teadlastel tuleb tõdeda, et loodus pole täitnud paradigmast tulevenaid ootusi. See toob omakorda kaasa ulatusliku läbiuurimise, mis lõppeb alles siis kui see probleem on lahendatud. Paradigmadele vastavaid teooriaid tuleb muuta nii, et need uuesti loodusele vastavad ning teadlastel tuleb õppida antud nähtust teistmoodi nägema, vastasel juhul ei ole uus fakt päriselt teaduslik teooria. Tihtipeale suudavad teadlased oma teooriad faktidega sobitada, kuid kui see ei õnnestu, on tulemuseks kriis teaduses, sest kehtivat paradigmat ei saa kõrvale heita enne kui on olemas uus paradigma ning vana puhul on kindel, et see ei kehti. Näiteks nagu
annaabi.ee 
