CO2 graanuleid 4. Vesiniku omadused ja kasutamine Vesiniku omadused: Vesiniku tegi esmakordselt (1781 1782) kindlaks inglise teadlane Henry Cavendish; tol ajal nimetati vesinikku "põlevaks õhuks", hiljem hakati "põlevat õhku" nimetama selle võime tõttu toota vett vesinikuks. Vesiniku teaduslik nimetuis hydrogenium tuleneb kreekakeelsetest sõnadest hydor vesi ja genao sünnitan, toodan. Tegelikult oli "põlev õhk" teada juba keskaja saksa arstile ja loodusuurijale Paracelsusele (XVIsaj), samuti oskas vesinikku saada juba 1660.aastal inglise teadlane Robert Boyl. Cavendishi katsete tulemusi kontrollis prantsuse teadlane 1783.aastal Antoine Laurent Lavoisier. Vesiniku aatom on kõige lihtsam keemiline element; lihtainena on vesinik kõige kergem gaas, millele on kõige suurem liikumiskiirus ~9000km/h; jahtumisel muutub vesinik madaltemperatuuril vedelikuks, mis on kõige kergem vedelik: ~15 (14,45) korda veest
palju teoreetilist materjali. Pärast oma rännakuid jõudis tagasi oma kodulinna, kus Paracelsus avastas, et jutud tema teadmistest ja oskustest on jõudnud paljude inimesteni. Talle anti töökoht Baseli ülikoolis meditsiini õppejõuna. Paracelsus uskus ka, et tema õpetatavaid teadmisi võiksid omandada kõik inimesed, kes seda vähegi soovivad. Seega ta kutsus oma loengutesse mitte ainult õpilasi, vaid kõiki inimesi, kes näitasid üles initsiatiivi õppida. Paracelsusele ei meeldinud selle aja ravimismeetodid, mis olid kirjutatud Aristotelese, Galenose ja Avicenna poolt. Sellepärast kutsus ta üles kogu ravikunsti uuendama. Aluseks sai sellel tria prima idee ning mõtteviis, et inimese organismis toimuvad protsessid on rangelt keemilised, seega tuleks keha ravida keemiaga. Paracelsuse suurimad teened on tema ravimismeetodite arendamine. Ta ei muutnud väga ravimeid kui selliseid, vaid rohkem vaatenurka, kuidas peaks lähenema
põlemisproduktiks oli ainult vesi, millel ei olnud maitset ega lõhna ning kuivaksaurutamisel ei jätnud kõige väiksemat nähtavat jääki. Tuleb märkida, et juba enne Cavendishi jälgis inglise looduseuurija J. Priestley niiskuse tekkimist ,,põleva õhu" segu põlemisel ja plahvatamisel, kui ei pööranud sellele küllaldast tähelepanu. Vaatamata sellele, et ,,põlev õhk" oli teada juba keskajal saksa arstile ja loodusuurijale Paracelsusele ning kuulus inlgise keemik, füüsik ja filosoof Robert 3 Boyle oskas 1660. aastal mitte ainult saada ,,põlevat õhku" väävelhappest ja rauast, vaid ka koguda seda nõusse, mida enne teda ei suudetud teha, tehti selle gaasi lihtne olemus kindlaks alles 1783. aastal. Soovides kontrollida Cavendishi katseid, tegi prantsuse teadlane A. L. Lavoisier 1783. aastal täpseid uurimisi ,,põleva õhu"
annaabi.ee 
