Oda - tehakse vahet ratsaniku odal, jalaväelase odal, jahiodal ja viskeodal. Varasemal etapil ratsanikud ei kasutanud pikka torkeoda, vaid kasutasid viskeoda. Piik oli põhimõtteliselt pikk oda (4-5 m). Võitlusodadel ristlõige peaaegu romb, jahioda otsal on ristlõige laiem aga õhem. Partisane (partei relv) kujuneb linlaste relvaks, algseim vorm ei erine eriti tavalisest odaotsast (lehenurgad teravamad ja ulatuvad välja); 17-18 sajand muutub uhkeks kaunistatud paraadrelvaks, kasutati mitmel puhul ka ihukaitserelvadena, mõnel pool ka ohvitseritunnuseks. Sponton on lühema teravikuga partisane, kõrvallehti rohkem kui üks, levinud Lääne-Euroopas. Suurtükiväelase oda on teravad, kuid laiendeid ei ole ja ühel/kahel otstel lõhikud sees, mille vahele pandi süütenöör, et süüdata suurtükki ohutult kauguselt. Spetum on kõrvalharudega oda, mille harud keerduvad tahapoole. Runka kõrvalharud on otse üles
On ka levinud ihukaitseväe relvana. Sellele lähedane spontoon, rohkem kõrvalharusid. Sellest areneb veel relv, mille kõrvalharud pole teravad ja neis auk sees. Tõenäoliselt kasutusel kahurväelastel ning august läbi pandi süütenöör. Igasuguseid kõrvalharudega relvade üheks funktsiooniks võis olla vastase relva ära tõmbamiseks spetum, runka vahimeeste relvad. Couse meenutab varre otsa pandud kööginuga. Gläve sarnane cousele aga kõrvalharudega, muutub ka paraadrelvaks. Tiroolides kiriku partisanide kaitse üksus, mis tegutseb traditsioonide tänapäevani kannavad partisanesid. HELLEBARD Helm ja bart kirves kiivrite vastu. Kirjalikes allikates ilmub juba 13. saj lõpust aga sellest ajast pole ühtegi arheoloogilist leidu ning esimesed alles 100 aastat hiljem. Klassikaline Hellebard ühendab kolme relva oda, kirvest ja sõjavasara konksu. Konks ilmub Hellebardi külge hiljem. Sveitslaste leiutatud rüütliväe vastu. Saintbachi lahingus edukalt
annaabi.ee 
