koostise vetikatele sobimatuks ja vähendab nende vohamist. Kui kavatsete tuua veekogusse vesiroosid, peab veesilm meie kliimas olema vähemalt 80 cm sügavune, et see talvel põhjani ei külmuks. Vesiroos ei armasta kasvada purskkaevu läheduses.Samuti tuleb teada, et kirsi- ja ploomipuud on vaheperemeesteks täidele, kes võivad vesiroose ja teisi veetaimi kahjustada. Jugapuudel on mürgiste seemnetega marjad, mis vette sattudes võivad mõjuda kahjulikult vee-elustikule. Paplitel ja pajudel on tugev juurestik ,mis võib kahjustada tiigi põhja.Kui kavandate istutada veekogusse nö varbad vees kasvavaid madalveetaimi, tuleb veesilma servadesse ehitada erineva kõrgusega astanguid, mille sügavus veepinnast on 20-40 cm või paigutada istutuskotid. VEEKOGU PÕHJAMATERJALIDE TÜÜBID, NENDE ISEÄRASUSED Looduslik materjal savi laseb uskumatult aeglaselt vett läbi, aga seda peab kaitsma puujuurte eest, mis võivad savist läbi kasvada ja lõhkuda veekogu põhja
orgaanilised ained lehtedest ja okastest puittaime teistesse osadesse (laskuv vool), põhiliselt juurtesse. Tüve ristsuunas liiguvad toitained niinest algavaid ja säsi poole kulgevaid säsikiiri pidi. Niineosa tähtsaima koe moodustavad sõeltorud, mille vahel paiknevad elusad protolasmaga täidetud saaterakud. Niineosast võib veel leida niineparenhüümi ja puitunud rakukestadega niinekiude. Sõeltorude kiht, milles kulgeb laskuv vool, on üpris õhuke – saarel vaid 0,02 cm ning paplitel ja pajudel 0,08-0,1 cm. Puukoor koos niineosaga moodustab tavaliselt kuni 10% kogu tüve mahust. 3. Järgmiseks tüve kihiks on alg- e meristeemkoe aktiivsetest rakkudest koosnev ühe, harva mitme rakukihiga kambiumikiht, tänu mille tegevusele toimub puutüvede jämeduskasv e teiskasv. Kambiumirakud on õhukeseseinalised, suuretuumalised, protoplasmaga täidetud rakud, mis vegetatsiooniperioodil korduvalt pooldudes toodavad
annaabi.ee 
