Hetkel arvatakse, et vähi teket põhjustab ühinemise tulemusel suurenenud viirusvalkude tase, kuid ühinemisel viirus ise jääb uinunud olekusse ega paljune enam (Emakas, 2009). 3. Riskifaktorid ja diagnoosimine 3.1 Riskifaktorid Emakakaela vähktõve teket põhjustavad erinevad faktorid. Neist tähtsaimaks peetakse nn papilloomiviirust (Kliinikum, 2009). Riskigruppides kõige ohtlikumaks peetakse HPV 16 ja 18 (R. Labotkin, 2002). Lisaks Inimese Papilloomiviirusele (HPV) on avastatud kindel seos emakakaelavähi ja järgmiste faktorite vahel: sage seksuaalpartnerite vahetus, palju sünnitusi, korduvad abordid, sugulisel teel levivad haigused, kroonilised naissuguelundite põletikud, pikaaegne oraalsete kontratseptiivide kasutamine, suitsetamine ja varajane suguelu algus (R. Labotkin, 2002). 3.2 Diagnoosimine Emakakaelavähi avastamiseks on mitu varianti. Kõige enam kasutatakse selleks PAP-testi, kuid ka HPV-testi. 3.2.1 PAP-testi kasutamine
erinev: pidevast süvenemisest kuni täieliku iseenesliku paranemiseni. Siiski jääb HPV viirus teatud juhtudel naistel emakakaelale püsima, ning põhjustab 5-30 aasta pärast vähkkasvaja tekke. Erinevatel viirusalatüüpidel on vähi tekkes erinev roll. Nn. pahaloomulised viirustüübid on HPV-16, HPV-18, HPV-31, HPV-45. Uuringutes on selgunud, et kuni 95%-l emakakaela vähi haigetest on mõni HPV pahaloomulistest tüüpidest vähikoest eraldatav. Riskifaktoritena lisaks papilloomiviirusele (selle pahaloomulistele alatüüpidele) rõhutatakse emakakaela vähi korral suurt seksuaalpartnerite arvu osatähtsust (HPV kui suguhaigus!) ja ka suitsetamise negatiivset rolli. Kaasaegsete geenitehnoloogiliste meetoditega on võimalik väga täpselt erinevaid HPV tüüpe määrata ka Eestis, kuid vastavaks uuringuks on vaja spetsiaalselt materjal koguda. Kindlasti tuleb rõhutada, et mõne isegi nn. pahaloomulistest papilloomiviiruse
annaabi.ee 
