Traditsiooni kohaselt kinkis meistriks saanud sell oma eriala tsunftile hõbedast rippsildi, millele oli graveeritud tema nimi, meistriks saamise daatum ja enamasti ka vastava käsitööala embleem. Pidulike tseremooniate ajaks riputati need tervituspokaali külge. Mustpeade hõbedakogus on esemeid 16.–20. sajandini. Vanim, 16. sajandi I poolest pärinev rubiinsilmadega papagoi on rändauhind, mille pälvis keskajal populaarse ammulaskmisvõistluse ehk papagoilaskmise võitja. Suurima osa mustpeade kogust moodustavad pokaalid, joogikannud ja peekrid. Täiesti ainulaadsed on hirvejalgpokaalid, mida leidub vaid Tallinnas. 6. Nimeta kirikus asuvaid altareid, kirjelda niguliste pea-altarit, kelle valmistatud ja kus? Antoniuse altar Brügge meistri Adriaen Isenbrandti töökoja Kannatusaltar, Lucia legendi meistrile omistatud Tallinna Mustpeade vennaskonna Maarja altari retaabel
"Teeme sulle niisuguse ammu ja oda, mis väikemehele sobivad!" ütlesid sõjasulased. Nii nad tegidki. Toomas sai kuusteist aastat vanaks ja käis juba ise linnas kala müümas. Tänuks kalade eest õpetas üks vana munk Tooma lugema ja arvutama. Ka ammulaskmist ei olnud Toomas unustanud ja harjutas sageli linnamüüri juures sõjasulaste seltsis. Mehed õpetasid talle, kuidas end odalöökide eest kaitsta ja kuidas mõõgaga raiuda. Sel ajal peeti igal kevadel Tallinnas "papagoilaskmise pidu". Roosiaeda pika varda otsa kinnitati puust lind, mida papagoiks kutsuti. See, kes linnu varda otsast alla lasi, valiti aastaks küttide kuningaks. Toomas ootas Roosiaias küttide piduliku rongkäigu tulekut. Varemgi oli juhtunud, et enne küttide tulekut mõni ammumees papagoid alla lasta püüdis, kuid see polnud veel kunagi kellelgi õnnestunud. Hoolimata sellest, et ümberseisjad Toomast alles poisikeseks pidasid, õnnestus tal ometi lind alla lasta
annaabi.ee 
