muutuvad paljud normid ja seadused naeruväärseteks. Veelgi enam puhkevad mõttetud kohtuvaidlused ja koguni sõjad. Nõnda võiks võtta kokku moodsa romaani esiisa, prantsuse renessansiajastu humanisti François Rabelais' teose ,,Pantagruel" peamise mõtte. Seda ideed pole siiski kuigi kerge tabada, sest esialgu tekitab autori paljusõnaline, kerglane ja labasevõitu tekst segadust. Hiiglase Gargantua poeg Pantagruel ja tema veider sõber Panurge satuvad kummalistesse seiklustesse, mida autor kirjeldab jahmatavalt mahlakate sõnadega. Süvenedes tekib aim sellest, et autor kasutab teadlikult satiiri ja isegi absurdi et naeruvääristada ühiskondlikke tabusid ja silmakirjalikku käitumist. Tõsiste teemade üle nalja heites paljastab ta tollase ühiskonna valukohti. Näiteks võib tuua kahe aadlimehe kohtuvaidluse, milles puudub igasugune iva, mõlema mehe jutt on täiesti seosusetu
Jõuavad Pariisi ja oma suurte mõõtmetega tekitab seal segadust. Kiriku kellad riputab oma hiigelmära kaela. Par ris naljaviluks. Rabelais sõjavastasus: üks vaenulik kuningas Pichrochole tungib kallale. G läheb oma isale appi koos sõpradega. Tüli tekkis viinamarja kakkude pärast. Theleme kloostri ehitamine. Korraks R tõuseb ka kõrgemale renessanssi ideaalide juurde. G-le sünnib poeg Pantagruell teises raamatus. Sõbruneb noormehega, kelle nimi on Panurge kõikeoskaja. Umbes smaal ajal tekib ka kelmiromaan. Sellel on ka kelmiromaani jooni. Tekib tegelaspaar, vähehaaval esiplaanile Panurge. Taas sõjavastasus. Vaenukuningas Anarche tungib kallale G kuningriigile Utoopiale. (More'i raamat järelikult väga kuulus selleks ajaks). Naeruvääristatakse värvikalt vaenuõhutajaid. Sellest kuningast tehakse hiljem soustimüüja. Groteski kujund, madaldamine materiaalsusesse. Neid kujundeid palju. Kolmandas raamatus Panurge'i naisevõtu teema