roomlased selge mõistusega ja praktilised. Sellepärast neile selline dokumentaalne zanr istus. Togatas oli elu kriitikat, tõusikute ja preestrite kriitikat jne. Oli nö vox populi rahva hääl. Togatasid tihti keelustati ja ei lubatud. Atellaanid olid samuti päevasündmusi kajastavad. Lõppudelõpuks komöödia kui niisugune pidi roomas hääbuma st vait jääma. 11. Rooma pantomiim Miimi õitsema puhkemiseks oli komöödia välja surnud. Kui komöödia kaotab oma sõna siis pantomiimiline on sõnatu, komöödia kaotab sotsiaalse tähenduse. Teater roomas muutub puht lõbustuslikuks. Sõna oli oraatori kunstil (Cicero). Seneca kirjutas oma näidendid nendele, kes soovisid lihvida oma vaidlustehnikat. Olid omamoodi õppematerjalid. Kirjanduslikus teatris on kõige aluseks tekst, hääl selle ettekandmiseks. Tekst ehk kõne, hääl ja zest on alati kõne. Roomas hakkasid need kolm komponenti üksteisest eralduma. Teater hülgas teksti, sõna oli raamatu riiulil
Kokkuvõtvalt: rõhutas teatri autonoomsuse ideed. Olulised lavastuses rütm ja harmoonia; suure tähenduse omistas värvidele ja töötas välja spetsiaalse värvisümboolika. Tairov tegi koostööd kunstnik Aleksandra Eksteriga, kelle kujundused olid mõjutatud kubismist. Visuaalsed elemendid olid näitleja tahte väljendused. Tairovi teater oli näitlejateater. Alusmaterjal klassikaline kirjandus ja puhtad zanrid. Üldjuhul visuaalne pantomiimiline teater. Kasutas nt Beethoveni ja Chopini muusikat. Algus Meierhold; sümbolistlik teater: vormi proovis täita psühholoogiaga. Vormiprioriteet, ettekujutust lavategelasest väljendatakse liikumises, pantomiimis, zestis. 37) Jevgeni Vahtangov Näitleja ja lavastaja, kolmanda tee otsija. Õppis Moskva Kunstiteatri I stuudios koos Tsehhoviga. Ta oli oluline õpetaja ja tal oli ainsana luba õpetada Stanislavski süsteemi
annaabi.ee 
