Xenophanes hülgas, nagu ka Herakleitos, usu jumalatesse ning sellesse, et jumalad on inimesesarnased. Selle asemel rääkis Xenophanes ühest jumalast, kes on abstraktne, universaalne, muutumatu, liikumatu ja ka alati ning kõikjal kohalolev. See jumal ei olnud inimesekujuline ega tal ei olnud ka mingeid inimlikke iseloomuomadusi ega nõrkusi. Jumal oli piirideta. Xenophanese mõtlemist peetakse panteistlikuks, ka peetakse teda esimeseks monoteistikslääne filosoofia ajaloos. Parmenidese maailmamõistmine pani Aristotelese väitel hiljem aluse atomistide koolkonnale, kes arvasid olevat leidnud lahenduse, kuidas mitte-olev siiski olla võib ja samastasid mitte-olevaga tühjuse, kuna olevaga samastasid nad jagamatud aineosakesed. Sinna koolkonda kuulusid Demokritos (460-371 e.m.a. tunnetusteooria), Leukippos, Epikuros ja Lucretius. Demokritos väitis, et ümbritsev
tuld, mis on igasuguse elu ja liikumise hakatus, samuti kõige vaimse läte, olles ühtlasi midagi "mõistusaine" taolist. Tihenedes saab tulest vesi, selllest maa koos kõige juurdekuuluvaga. Võimalik on ka vastupidine protsess hõrenemine. Maailm on tulest tekkinud ja saab maailma-aasta (10800 a.) möödudes jälle tuleks, millest siis sünnib uus maailm. Tuli sisaldab mingit jumalikku kosmilist üldprintsiipi, mida H. koguni logoseks nimetab. Tema maailmapilti võib ses osas lausa panteistlikuks pidada. Herakleitos oli aristokraat ja originaal, tema traditsioonilise pealkirjaga "peri physeos" (`asjade loomusest') on isevärki mõttevälgatuste kogu, ta oli nii kehvasti mõistetud, et tema kaasaegsed nimetasid teda H. Tumedaks. Sokrates ütles ta raamatu kohta, et mida ta sellest mõistvat, olevat suurepärane ja mida ta ei mõistvat, võib olla mitte halvem, kuid see teos nõudvat tugevat ujujat. Herakleitost on nimetatud antiigi Nietzscheks. 39. Elea koolkond
annaabi.ee 
