1885. aastal nägi August Weismann (1834-1914) neis pärilikkuse kandjaid, hakati rääkima geno- ja fenotüübist (raku jagunemisest idu- ja somatoplasmaks). 20. sajandi alul leidus pärilikkuse kohta ikka veel küllalt kõikvõimalikke eksiarvamusi. Need põhinesid paljude fenomenide väärititõlgendamisel või arusaamatustel. Usuti, et: · elu jooksul omandatu pärandub edasi; · pärilikkustegurid tekivad kogu kehas ja siirduvad sugurakkudesse (pangenees); · hübridiseerumisel tekib uus pärilikkusaine; · isas ja emasloom omavad erinevat tähtsust; · munaraku viljastumisel osaleb mitmeid seemnerakke; · telegoonia hüpotees, ehk lähenemine, mille kohaselt isalooma tõuomadused jäävad pärast paaritumist emase verre püsima, mõjutades hilisemaid põlvkondi. Vaidlus käis meetriliste ja mittemeetriliste tunnuste pinnal. Algas geneetika arengus nn klassikaline periood, selles neli teooriat: · Geeniteooria
suudetud tõstatada (puudus selelks vajalike teooriate jms kompleks, alles Darwin oma töödega tõi tõsiselt esile mutlikkuse ja pärilikkuse kui olulised fenomenid eluslooduse toimimise mõistmiseks). Vead ja eksiarvamused põhinesid paljude fenomenide väärititõlgendamisel või arusaamatustel. Usuti, et: · elu jooksul omandatu pärandub edasi; · pärilikkustegurid tekivad kogu kehas ja siirduvad sugurakkudesse (pangenees); · hübridiseerumisel tekib uus pärilikkusaine; · isas ja emasloom omavad erinevat tähtsust; · munaraku viljastumisel osaleb mitmeid seemnerakke; · telegoonia hüpotees, ehk lähenemine, mille kohaselt isalooma tõuomadused jäävad pärast paaritumist emase verre püsima, mõjutades hilisemaid põlvkondi. Esimene, kes püstitas küsimuse pärilikkuse uurimisest oli Francis Galton (1822- 1911), eugeenika ,,isa". Alustas pärilikkuse uurimist juba 1863. a
annaabi.ee 
