Uue pilguga vaadati üle Osmusaarel ja Loode- Eestis rajatud puuraukude südamikud ja rajati uusi. () Selgus, et Neugrundi struktuur on Kärdla kraatrist tunduvalt vanem, umbes 535 miljoni aasta vanune. Struktuur on mitmeringine: keskse süviku ümber esineb vähemalt kolm aluskorrakivimitest rõngasvalli. See oli sadu miljoneid aastaid settekivimikihtide alla maetud. Kuid jäävoolud purustasid kattekihid ja seejärel sai liustik vallide harjadelt lahti rebida ja laiali kanda gneissbretsa pangaseid. Viimaseid on leitud Osmussaarelt, mujalt Loode- Eestist ja isegi Saaremaalt. Vallidest seesmine on kõrgeim ja terviklikum ning paremini kättesaadav allveevaatlusteks ja uuringuteks. Struktuuri kesksüviku põhjas on tõenäoliselt säilinud bretsakihid ja võimalik, et ka plahvatusmagmast tekkinud kivimid. Neid katab plahvatuse järgselt sinna settinud ,,kork"- jäänuk kraatrit täitvast ja katvast settekivimite lasundist. 6
Otsamoreenidele on iseloomulikuks tunnuseks ristlõike asümmeetria - proksimaalne külg on järsk ning distaalne külg lauge. Otsamoreene liigitatakse: a - survelised otsamoreenid. Teke - edasitungiv aktiivse jää serv lükkab enda ees kivimimaterjali positiivseks pinnavormiks. Sealjuures surub liustik kokku igasugust materjali, mis ta teele satub nii vanemaid moreene, gfl, lgl setteid. Seal võib olla ka aluspõhjast kaasahaaratud pangaseid. Kõik see materjal on segi paisatud ja kokku surutud. b) kuhjelised e puistelised otsamoreenid - kujunevad passiivse jääserva tingimustes. Liustikuserva ette kuhjub moreen künniste ja vallidena. Kuhjelised otsamoreenid koosnevad jää enda poolt kantud moreenist. Ristlõikes on need pinnavormid asümmeetrilised - proksimaalne külg vastu jääd on järsem. Peenem materjal kandub sulamisvetega distaalsele nõlvale kujundades sanduri. Mandrijää kulutus-kuhjevormid Voored on ovaalse v
Savide leviala on suurim Pärnu-, Lääne- ja Raplamaal, seal leidub rohkesti raskeid ja harimisaja suhtes tundlikke gleimuldi. Kahkjaid savimuldi on palju Võrumaal. Viljakaid leostunud ja leetjaid liivsavimuldi on rohkesti Järvamaal, kuid valdavad on nad Viru-, Jõgeva- ja Raplamaal. Eestis on ohtralt rändkive, suurimad on ürglooduse objektidena kaitse all. Maa kasutamist on kivid alati seganud ning rahne, pangaseid, munakaid ja kamakaid (Ø üle 10 cm) on ikka kogutud ja ära veetud. Nende mõõtmed ja hulk mullas on võetud kivisuse astmete määramise aluseks (vaata kartogramm). Haritava maa keskmine peenkivisus (kivide Ø 1–20 cm) 30 cm tüseduses mullakihis on 53 m3/ha, suurim (üle 130 m3/ha) on see Lääne-, Saare- ja Harjumaal. Üle 50 m3/ha peenkive on ka Hiiu-, Lääne- ja Ida-Viru-, Järva- ja Raplamaa haritavate muldade 30 cm kihis
annaabi.ee 
