Esimese kümne kuuga pärast musta neljapäeva läks Ameerikas pankrotti seitse ja poolsada panka. Pankade pankrotistumine tekitas inimestes hirmu, et nad jäävad oma säästudest ilma. Meeleheitlikult püüdsid nad raha välja võtta. Paanika paisus üha suuremaks ning pangad muudkui varisesid. 1933. aastaks olid hoiustajad jäänud ühtekokku ilma 140 miljardist dollarist. (Lihtne aritmeetiline tehe näitab, et selle summa eest saanuks tollal täita pea 47 riigieelarvet.) Pangapaanika jättis ameeriklaste hinge kauakestva jälje. Filmiajaloolased on selle kajastust näinud isegi Frank Capra 1946. aasta klassikalises jõulufilmis «It's a Wonderful Life», kus peategelane George Bailey otsustab pärast suurt rahakaotust sillalt alla hüpates end tappa. Just pangapaanikat ning pankade äärmuseni karmistatud laenutingimusi lisaks poliitikute saamatusele ja väärsammudele peavad ajaloolased üheks kaalukamaks põhjuseks, miks börsikrahhiga hoogu kogunud
kõige paremini kuld. Kullal on kalduvus tõusta, kui sularaha väärtus inflatsioonilistel perioodidel langeb. Deflatsiooniperioodidel, mil kõigi teiste kaupade hinnad langevad, jääb kulla hind üldjuhul samaks, mistõttu kullaomaniku ostujõud jääb vähemalt samaks või tõuseb. Paljud analüütikud põhjendavad kulla hinna säilimist deflatsiooni ajal sellega, et kuld on üks väheseid investeeringuid, mis elab üle ka massilise võlakohus tuste täitmata jätmise ning pangapaanika." (Kosares 2007, 95) "1930ndate alguses tõusis kulla ostujõud, kuna kaupade ja teenuste hinnad langesid üle kogu riigi. Ja 1933. aastal, kui president Franklin Roosevelt sulges pangad, nõudis sisse kuldmündid ja tõstis Ameerika Ühendriikide kulla etalonihinna 20,67 dollarilt 35 dollarini untsi kohta, tõusis kulla ostujõud dramaatiliselt. Niisamuti tõusis hind 1970ndatel, mis oli peamiselt tingitud kahekohalisest inflatsiooninäitajast, ja kulla
annaabi.ee 
