Hoolimata oma juhipositsiooni kaotusest majanduses, oli London siiski veel ka 1914. aastal maailma finantstsentrumiks, olles suureks võlausaldajaks teistele riikidele. Paljud riigid olid talle võlgu. Inglise naelsterling oli rahvusvaheliste arvestuste aluseks ja Suurbritannia pangad olid rajanud oma osakondi kogu maailmas. Näiteks 1910. aastal oli maailmas 5 500 Suurbritannia pankade osakonda. Esimese maailmasõja eel koondas 12 suuremat Inglise panka enda kätte 70% kogu pangakapitalist ning omandas juhtiva koha majanduses ja rahanduses. Suurbritannia majanduse positsiooni hoidmisel oli tähtis roll ka Suurbritannia kolooniatel, mis tasusid emamaale makse, ostsid temalt tööstuskaupu ja andsid tooraineid. Suurbritannia majandus Esimese maailmasõja ajal ja järel kuni 1939. a. Vahetult enne Esimest maailmasõda on märgata hüppelist arengut Suurbritannia tööstuses, kuid see tuleb ennekõike sõjatööstuse järsust suurenemisest.
( näiteks perekond Kivekäs, Virkkunen, Wihuri). Kõige tähtsamate tööstusharude eesotsas on monopolistlikud koondised kartellid, kes peavad silmas ainuüksi suurtöösturite huve.(Samal ajal polnud enam kui 300000 Soome kodanikul sissetulekut, mis kindlustaks elatusmiinimumi.) Üheks tuntumaks ja mõjuvõimsamaks oli Puidutööstuse Keskliit. Kaks suurimat kommertspanka Põhjamaade Ühispank ja Aktsionäride Rahvuspank valdasid 85% kogu pangakapitalist. Tööstuslikus tootmises ei ületanud riiklik sektor 19%. Soome seadusandlus piiras väliskapitali tungimist maale, väliskapital moodustas kõigest 5% aktsiakapitalist. Välismaiste kapitalimahutuste (Ameerika, Rootsi, Lääne-Saksamaa) üldmaksusmus 1965.aastal oli 300 miljonit marka. Üheks suureks probleemiks oli veel reaalpalga pidev mahajäämus hindade ja maksude tõusust.1955-1963 tõusis elukallidus 58%, reaalpalk tõusis ainult 9%
annaabi.ee 
