Tänapäeva popkultuuris on levinud ka haldjad kui mõistuslike inimesesarnaste olendite rass, keda üldjuhul kirjeldatakse looduselähedastena. Jumalad- usundisüsteemi austusobjektid. Ohverdamine- rituaalne tegevus, kus pakutakse üleloomulikele olenditele kingitusi, et saada vastutasuks õnnestumist mitmesugustes tegevustes. Vägi- ebainimlik jõud. Esivanematekultus- usundiline nähtus, mis seisneb surnud esivanemate või nende hingede austamises ja palvlemises. Surmajärgne elu- spekulatsioon, et mingisugune eluvorm toimib edasi peale surma siinse Maa peal. Kratt- nõiduslik olend, kes tule- või sädemejoana ringi lennates mitmesugust vara (vilja, rõivaid, raha jne) kokku veab. Mingisugust roojast asja ei tohitud ohvriaeda visata, ehk muidu kardeti majarahvale varsti õnnetust tulevat. Kui ilus rohi ohvriaias ka kasvas, ei võinud ükski vikat ega sirp seda puutuda. Ülepea ei lubatud mõnes kohas inimestki ohvriaeda minna, teisal
Ohverdamine toimus tava kohaselt pühadel või hingede ajal, tavaliselt ,,pühal päeval" neljapäeval. Hiite läheduses asus tavaliselt ohvrikivi ehk lohukivi kivi, milles on looduslik või inimtekkeline lohk. Muinasusundis esinevad kaks nähtust, millel usk põhineb. Need on animism ja esivanematekultus. Animism on uskumus, et eluta asjadel ja loodusnähtustel on hing. Esivanematekultus on usundiline nähtus, mis seisneb surnud esivanemate või nende hingede austamises ja palvlemises. Selle aluseks oli on usk, et inimese hing pärast surma jätkab hauataguses maailmas samasugust elu nagu maa peal. Eesti muinasusundis usuti, et esivanemate hinged elavad väljaspool surnukeha ja esinevad putukaina (liblikad, mardikad), lindudena (toonekurg) või madudena. Sellepärast ei tohtinud neid elukaid tappa. Kõikjal leidus haldjaid ja vaime, kes asustasid vett, maad ja metsa. Tähtsaimad neist olid naised ehk haldjad. Tuntuim jumal oli Tarapitha ehk Taara
Lapsed käisid perest perre lauldes lihtsat laulukest ja paludes kakku nagu tänasedki sanditajad. Iga kogutud kaku juures pidi lugema palve annetaja surnud sugulase heaks, et see pääseks taevasse. Tänase päevani on briti saartel ja muudes paikades tavaks, et lapsed liiguvad lauldes ringi ja koguvad ande. Esivanematekultus Esivanematekultus (ka surnutekultus) on usundiline nähtus, mis seisneb surnud esivanemate või nende hingede austamises ja palvlemises. Selle aluseks oli on usk, et pärast surma jätkab inimese hing ka hauataguses maailmas oma elu. Esivanematekultust esineb paljude rahvaste usundites ja sellel on võib olla väga erinevaid rituaalseid väljendusi. Eriti olulise tähtsusega on surnud esivanemate austamine Hiinas (konfutsianism), Jaapanis (shinto), Aafrikas, Polüneesias jm. Surnud esivanemaid peetakse hõimu kaitsevaimudeks või vahendajateks inimeste maailma ja
annaabi.ee 
