sajandi lõpus. Peale Eestimaa liitmist Venemaaga ning sõjasadama ehitamise lõpetamist Paldiskisse jäid nende järglased elama Tallinna piirkonda. 1807. aastal ehitati Tallinnasse vanausuliste palvemaja. 18. sajandi algul tegutses Räpinas mõnda aega vanausuliste klooster, mis aga hävitati 1722. aastal. Räpina vanausulised kolisid ära Narva lähedale Mustjõe piirkonda. Aastast 1740. on andmeid vanausuliste palvemaja avamisest Kükital, andmeid on veel palvemajadest 19. sajandi alguses: Kasepääl, Kallastel, Mustvees, Varnjal, Piirissaarel ja Kolkjal. Vanausulised ei tunnistanud Vene Keisririigi ametlikku riiklikku õigeusku. 18. sajandi lõpus asus Peipsiveere kaluriküladesse arvukalt vanausulisi Vitebski ümbrusest, Novgorodi ja Tveri kubermangust. Ehitati mitmeid palvemaju. Novgorodist Eestisse põgenenud kaupmees Nikitin ja üks Moskva bojaar tõid kaasa kirikuraamatuid ja muid liturgilisi tarvikuid
jutlustaja.15 Lisaks sellele rajasid hernhuutlased igasse kihelkonda oma palvemaju, kus neid kogunemisi pidada. Eriti hoogsalt rajati neid 19. sajandi esimesel kümnendil. Paljud hernhuutlaste palvemajad rajati eestlaste initsiatiivil ja sageli ka pastorite eest varjatult, näiteks ehitati vennastekoguduste palvelaid koolimajade kattevarjus.16 Kuna kirik jättis rahvast külmaks, siis otsiti rahuldust just nimelt hernhuutlaste palvemajadest. Neis valitses enamasti piiramatu müstitsism, nii et juhtivad isikud püüdsid teadlikult välja kutsuda usuliselt inspireeritud selgeltnägijaid ja rahvaprohveteid. See kõik päädis äärmustesse kaldunud usulise fanatismiga, kus nii mõnigi koguduse liige sattus ülepingutatud palvetamise tagajärjel letargilisse olekusse, mille ajal käidi ära kas taevas või põrgus, sellest välja tulles rääkisid nad aga osa saanud ilmutustest. 17
annaabi.ee 
