tahtmist, südames aga olen ma vaimulik, uskuge mind. Athos ja Porthos sokutasid mind siia, et ma millegagi tegeleksin. Parajasti siis, kui mind pidi vaimulikuks pühitsetama, oli mul väike pahandus... Aga see kõik ei huvita teid põrmugi ja ma raiskan ainult teie kallist aega.» «Mitte sugugi, see huvitab mind väga,» hüüdis d'Artagnan, «pealegi ei ole mul praegusel hetkel midagi ees.» «Minul aga on palvelugemise aeg,» vastas Aramis, «lisaks sellele pean ma tegema mõned värsid proua dAiguillonile ja siis läbi minema Saint-Honore tänavalt ning proua Chevreuse'i jaoks põsepuna ostma. Te näete, kallis sõber, kui teil pole kiiret, siis minul seevastu on väga kiire.» Aramis ulatas oma noorele kaaslasele sõbralikult käe ja jättis jumalaga. Vaatamata pingutustele ei saanud d'Artagnan midagi rohkem teada oma kolme uue sõbra kohta
Lible nimetas teda palvekapsaks. ,,Palvekapsast ei saa müüa, teda ei osta keegi," arvas ta Indreku vastu. ,,Tema eest toitu ei anta," lisas ta juurde. Kui härra Maurus sellest auväärt raamatust hommikul lugema hakkas, seadis ta endal prilli otse ninaotsa, nagu näeks ta ainult nõnda seda püha jumalasõna. Aga juba teisel päeval taipas Indrek, miks seadis direktor priilid palvet lugedes nii ebaloomulikku paika. Indrek taipas seda sellest, et äkki katkestas härra Maurus palvelugemise, viskas raamatu aknalauale ja kargas kui vihane härg poiste sekka, kus haaras Lible kraest kinni, kes oli ühes teisega maha kükitanud ja ajas nõnda mingisuguseid äriasju. Härra Maurus tõmbas poisid akna alla ja sagis nad mõlemad kõrva äärest läbi ja läbi. ,,Sinder niisugune," ütles ta Liblele, ,,tema rikub kõik minu poisid ära, tema ajab terve mu kooli hukka. Ja juuksed teisel ka nii lühikesed, et kinni ei saa võtta. No mis peab härra Maurus niisuguse kiilaspeaga tegema