Teisalt tähendas see laialdast liikumist balti-saksa mõisnike võimu ja kiriku vaimse surve vastu elik pärisorjusliku korra igandite hävitamine. Ühe esimese tähtsama üritusena oli kollektiivsete palvekirjade esitamine tsaarile. Aluse panijaks olid siinkohal Viljandimaa talupojad 1860. aastate keskpaigas. Nad kaebasid mõisnike ülekohtu üle, palusid rendi ja talude ostuhinda alandada, and suuremaid õiguseid eesti keelele ning vabastada kool pastorite ja parunite võimust. Nendes palvekirjades esitatud taotlused on tegelikult kokkuvõtvad rahvusliku liikumise juhtideede ja taotluste suhtes ja need väljendasid eesti rahva tahet taheti saavutada muutusi ühiskonnas, majanduses ja ka vaimuelus. Nagu juba mainitud olid 1860-70ndad eestlastele kulutuuriliselt ja majanduslikult murranguaastateks. Inimeste eluviis muutus tunduvalt liikuvamaks seoses tehaste, ettevõtete rajamisega ja kaubavahetuse elavnemisega ning raudteede rajamisega.
ettevõtmisi palvekirjade esitamine otse keisrikojale eestlaste olukorra parandamiseks. Eestis olid selle ettevõtmise õhutajad vennad Adam ja Peeter Peterson. J. Köleri nõuandel pandi erinevate palvekirjade sisu kokku suuremasse palvekirja, millele kõiki 8 konspiratsioonireegleid arvestades allkiru korjati. Kui algul olid palvekirjades domineerinud sotsiaal-majanduslikud nõudmised (maaostu ja renditingimuste reguleerimine, mõisa ülemvõimu likvideerimine kohtu vallavalitsuse üle), siis nüüd lisati koolmeistrite (J.Adamsonn, M. Jakobson) algatusel ka rida rahvuslikke taotlusi keele, hariduse ja kiriku alal. Palvekirja esitamiseks tsaarile moodustati valdade esindajatest suurem saatkond. Erinevalt J. Kölerist ei kippunud teised rahvuslikud tegelased aktsiooni toetama. Sellegipoolest hoiatas J. V
annaabi.ee 
