olukorra ühtlustamine. 1863- Passi korralduse seadus, mis reguleeris talupoegade vaba liikumist Venemaa impeeriumis, võis ümber asuda Vene sisekubermangudesse kui oli hangitud pass. Passi saamiseks pidid olema täidetud kõik kohustused, koormised ja maksud makstud. 1865- Mõisniku õigus anda ihunuhtlus kaotati ära. 1866- Piirati kohtu õigust määrata ihunuhtlust. 1866- Vallaseadus ehk maakogukonna seadus. Seadus suuresti kehtestati tänu talupoegade protestidele ja palvekirjadele. Selle tulemusena mõis kaotas kontrolli talupoegade üle, vald muutus tõeliseks omavalitsus üksuseks talupoegade üle, mida mõisnik ei saanud kontrollida. Valla institutsioonide puhul toimus tööjaotuse täpsem fikseerimine, eraldati eraldi kohtunike ja haldus funktsioonid. Valla kohtuprotokolle on säilinud massiliselt, väga hea ajalooline allikas. 1866- Lõplikult kadus ära tsunfti sundlus. 1866- Liivimaal kaotati ära aadlike ainuõigus omada rüütlimõisasi
ebausust religioonis, keelati mistahes artiklid ülikoolidest. Keelamisi püüti toimetada võimalikult väikse käraga, kuna liigne tähelepanu juhtimine võib anda vastupidise tulemuse. Kirikuvastaste väljaannete nimekirjas oli kõige nimetatum vene autor Lev Tolstoi. Nikolai I aja üks märgusõnu oli salastatus. Puudustega võitlemise põhimeetod oli juba sel ajal nende mahavaikimine või lakeerimine. 1855 asus troonile tsaar Aleksander II. Kui seni oli perioodika asutamise palvekirjadele reeglina eitavalt vastatud, siis "Perno Postimehe" ja "Tallorahwa Postimehe" load saadi hõlpsasti. Nende algatajaks oli Jannsen, kes esialgu valis koolmeistri ameti tõttu Pärnu väljaande, siis aga otsustas oma edukust hinnata osates Tartus "Tallorahwa Postimehe" uue nime all üles äratada. Johann Voldemar Jannsen nimetas tsensoreid "roakatsujateks" ja selgitas, et mõned asjad jäävad ikka jalgupidi "kitsa värava" vahele kinni. 1869 viidi Liivimaal ilmuva trükisõna tsenseerimine Riiga