soome sepale mõõga eest tasumata ja palus Alevipojal Soomes käia. Sortsid tahtsid Kalevipoja kaevu uputada, kui viimane sinna Ilmaneitsi sõrmust otsima läks, kuid Kalevipoeg ei uppunud. Kalevipoeg käis Pihkvas linna ehitamiseks laudu toomas. Kui ta teekonnast väsinuna magama heitis, varastas Peipsi soolasorts tema mõõga. Kalevipoeg otsis mõõka, kuni leidis selle Kääpa jõest. Mõõk sooviski sinna jääda. Lauakoormaga edasi minnes kohtas Kalevipoeg temalt abi paluvat väikemeest, keda öösel ühest seinast teise lennutati ilma et ta magada oleks saanud. Paksust metsast hüppasid Kalevipoja teele kolm Peipsi sortsi poega. Võitluses nendega purunesid kõik lauad. Üks siilike põõsast soovitas lüüa serviti. See oli hüva nõu. Aga varsti ilmus välja sorts ise ning pani Kalevipoja seitsmeks päevaks magama. Kalevipoeg ärkas piinava une peale. Kalevipoeg mõtles Peipsi järve vaadates, et küll oleks hea, kui sealt sild üle
2. ja 3. sajandil see arv aga oluliselt kasvas. Esimese reisi tegi Paulus Küprosele ja teel läbi Galaatia püüdis jutlustada ka juutidele, kuid need olid tema suhtes tõrjuvad. Ka kristlikud juudid Jeruusalemmas, eriti Peetrus, ei nõustunud Paulusega. Teist misjonireisi alustas Paulus Kreekast Makedoodiast, kuhu juhatas teda unenägu. Sellega toodi Uus Testament esmakordselt Euroopasse. Unes nägi ta ühte meest teda sinna kutsuvat ja abi paluvat (Ap 16:9). Ta arvas, et Issand on kutsunud neid sinna evangeeliumi kuulutama. Seal aga heideti ta segaduste tekitamise eest vangi, kuid samal ööl toimunud maavärin avas kõik vangla uksed ja ahelad. Seal edasi viis ta tee Ateenasse, kust Paulus leidis altari, mis oli pühendatud ,,tundmatule jumalale" (Ap 17:23) ning veetis seejärel poolteist aastat Korintoses. Pärast Efesose külastamist pöördus ta Jeruusalemma tagasi.
kummuli ta üle heita ja teda oma vana kehaga var-jata kui lapsukest kätkis. neegrikäega põuest nahkkukru, ulatas Maretile ja lausus: Oli aga veel suuremaid muresid, mis Mareti südant valul täitsid. "Säh, su poeg saatis!" Ta nägi poega haavatuna, haigena ja suremas. Ta nägi teda võõraile väljadele Mareti põlved hakkasid värisema. unustatuna verest tühjaks nõrguvat ja kähiseval häälel abi paluvat. Ja Maret tahtis ta "Poeg - poeg -?" pomises ta. "Jah, ta juhatas mulle teed siitkaudu." poole rutata, kuid ta jalad ei pääsenud pai-gast, ta rabeles ja viskles, kuni karjatades "Elab ta - on ta terve -?" lõõtsutas Maret läm-budes. ärkas. "Elab, mis elab, aga halvasti läks tal," sülitas sõja-mees. "Mürgine pomm põletas ta
pealtvaatamisega. Kõige valusamini aga riivas teda mõte, kuidas küll Esmeralda kannataks, kui ta seda kõike ise pealt näeks. Ja see muutis ta pahameele vihaks. Öö oli aga pime, ja kui Esmeralda ikka alles oma kohal seisis (ta ei kahelnud selles), siis oli ta liiga kaugel, et armastajaid palkonil näha; ta ise nägi neid ka ainult uduselt. See lohutas teda. Vahepeal oli paarikese kõnelus ülal elavamaks muutunud. Noor daam näis ohvitseri paluvat, et see mitte liiga kaugele ei läheks. Quasimodo nägi ainult ilusaid kokkupandud käsi, naeratust läbi pisarate, noore neiu tähtede poole tõstetud silmi ning kapteni temasse kiindunud kirglikku pilku. Noore neiu vastupanu lõdvenes ikka enam ja enam, kuid õnneks avanes järsku palkoni uks ja lävele ilmus elatanud proua. Kaunitar näis kohmetust tundvat, ohvitseri näkku ilmus pahameel ja kõik kolm kadusid tuppa.
annaabi.ee 
