seekord. Aga lahku siit linnast - ehk homme hüppan sinust üle, elav üle surnu." Ja selle öelnud, ta kadus; Zarathustra aga läks edasi mööda pimedaid tänavaid. Linna väravas tulid talle vastu surnumatjad: nad valgustasid · tunglaga ta nägu, tundsid ära Zarathustra ja irvitasid teda väga. Q ,,Zarathustra kannab ära surnud koera: hüva, et Zarathustra on (&Q hakanud surnumatjaks! Sest meie käed on liiga puhtad selle prae <^} tarvis. Tahab ehk Zarathustra kuradilt seda palukest üle lüüa? Õnn kaasa! Hääd isu siis! Kui vaid kurat pole parem varas kui Zara¬thustra! - ta veel varastab ja sööb nad mõlemad!" Ja nad naersid isekeskis ning pistsid päid kokku. Zarathustra ei lausunud seepääle sõnagi, astus aga oma teed edasi. Kui ta kaks tundi oli kõndinud mööda soodest ja metsadest, oli ta juba nii palju kuulnud näljaste huntide ulumist, et endalgi nälg tuli kätte. Sääl peatus ta üksiku maja ees, milles põles tuli.
Ta tundis nende helmeste lõhna. Neis oli midagi imalkanget ja nad ei meeldinud talle. Isanda nägu oli siis ikka igav ja kurb, kui ta helmeid veeretas. Isand jäi vait ja vaatas liikumata küünla leeki. Ta lumivalge pea oli ette kummardunud ja värisevad sõrmed veel koos. Küünla taht põles pikaks, hakkas suitsema, kuid Isand ei pannud seda tähele. Ta oli viimasel ajal üldse imelik. Ta tuli hilja öösi koju, istus küünla juures, murdis leiba, kuid unustas söömata, pidas palukest käes ja rääkis iseenesega. Öösiti kuulis Popi Isandat läbi une raskelt ohkavat. Siis tõusis ta ja lähenes Isandale. Ta liputas hända, lakkus Isanda käsi ja katsus teda kõigiti lohutada. Kuid Isand ei tundnud seda. Ta näis hirmsaid unesid nägevat, nagu Popigi, kui talle viirastusid tundmatud tänavad, täis võõraid vihaseid koeri. Isand ohkas veel kord, tõusis, pani pähe karvamütsi suure nööbiga keset pealage, puhus küünla, kükitas Popi ette ja patsutas teda selga.
Ta tundis nende helmeste lõhna. Neis oli midagi imalkanget ja nad ei meeldinud talle. Isanda nägu oli siis ikka igav ja kurb, kui ta helmeid veeretas. Isand jäi vait ja vaatas liikumata küünla leeki. Ta lumivalge pea oli ette kummardunud ja värisevad sõrmed veel koos. Küünla taht põles pikaks, hakkas suitsema, kuid Isand ei pannud seda tähele. Ta oli viimasel ajal üldse imelik. Ta tuli hilja öösi koju, istus küünla juures, murdis leiba, kuid unustas söömata, pidas palukest käes ja rääkis iseenesega. Öösiti kuulis Popi Isandat läbi une raskelt ohkavat. Siis tõusis ta ja lähenes Isandale. Ta liputas hända, lakkus Isanda käsi ja katsus teda kõigiti lohutada. Kuid Isand ei tundnud seda, Ta näis hirmsaid unesid nägevat, nagu Popigi, kui talle viirastusid tundmatud tänavad, täis võõraid vihaseid koeri. Isand ohkas veel kord, tõusis, pani pähe karvamütsi suure nööbiga keset pealage, puhus küünla, kükitas Popi ette ja patsutas teda selga
Friedebert Tuglas, Popi ja Huhuu Friedebert Tuglas Ta oli viimasel ajal üldse imelik. Ta tuli hilja öösi koju, istus küünla juures, POPI ja HUHUU murdis leiba, kuid unustas söömata, pidas palukest käes ja rääkis iseenesega. Tallinn, Perioodika, 1986 öösiti kuulis Popi Isandat läbi une raskelt ohkavat. Siis tõusis ta ja lähenes Isandale. Ta liputas hända, lakkus Isanda käsi ja katsus teda kõigiti lohutada. SAATEKS Kuid Isand ei tundnud seda
Friedebert Tuglas, Popi ja Huhuu Friedebert Tuglas Ta oli viimasel ajal üldse imelik. Ta tuli hilja öösi koju, istus küünla juures, POPI ja HUHUU murdis leiba, kuid unustas söömata, pidas palukest käes ja rääkis iseenesega. Tallinn, Perioodika, 1986 öösiti kuulis Popi Isandat läbi une raskelt ohkavat. Siis tõusis ta ja lähenes Isandale. Ta liputas hända, lakkus Isanda käsi ja katsus teda kõigiti lohutada. SAATEKS Kuid Isand ei tundnud seda
annaabi.ee 
