Lepatriinu: Kuukene, kas me taadikene pääseb veel sel korral? (Kuu ei andnud vastust, lepatriinu lendab tagasi 7 päeva) Linda: Armas lepatriinu, palun räägi head, mis me kuu meil vastas? Lepatriinu: Kuult me vastust kätte ei saand. (Lepatriinu suundus edasi uurima päikse juurde) Lepatriinu: Tere,tere päikseke, kuuluta meil häid uudiseid nüüd sa! (Järjekordselt vastus puudus, suundus edasi nüüd tarkade poole) Lepatriinu: Kuulutage nüüd küsijale, andke vastust palujale! Kas terveks saab me taat? Targad: Päästa pole miskit, läind see läind, meil pole enam miskit siin ette võtta. (Lepatriinu jõudis koju, leidis enda eest nutva Linda taadi kolletanud põrmu kõrval.) (Linda oli seitse ööd ilma uneta, söömata, seitse koitu ainult kurvastas) Linda: Oh mind vaest leske, mahajäänud naisukest, kes nüüd kannab kõige selle eest hoolt. Mis küll saab? Mis küll juhtub? Kuidas hakkama ma peaksin saama? (Nuttis kivi peal kokku Ülemiste järve
trying is lying. Kui ütlete lapsele, et täna õhtul talle muinasjuttu ei loe, võib ta arvata, et Te ei armasta teda enam. Kui aga ütlete, et Teil pole aega, sest peate homseks ühe raamatu läbi vaatama, saab laps rohkem infot ja äraütlemine ei tee talle nii palju haiget. Põhjendus olgu lühike ja siiras, kindlasti mitte ettekääne. Alati ei saa rääkida kogu tõde, kuid see, mida Te ütlete, olgu siiski õige. Andke palujale teada, kuidas nõustumine kahjustaks Teie enda huve: kulutaksite aega, raha, energiat vms. Võimaliku kahju näitamine teeb ei vähem jäigaks. (Kui paluja on valmis kahju korvama, võite ju kokkuleppele jõuda.) Piirid paika! - Piiritlege oma eitus. Öelge näiteks, et Te täna ei saa / ei jõua või et Te põhimõtteliselt ei laena raha / autot / raamatuid. Eelkõige tehke need asjad endale selgeks, harilikult küsija tajub seda.
rootslastele ja poolakatele võimalikult rohkel mõõdul tuska tegi. Tema nimi sai venelaste seas varsti kuulsamaks kui asi väärt oli. Tsaar Ivan ise laskis ta enese ette kutsuda, kõneles temaga armulikult ja oleks temale vist ka teoga armu näidanud, poleks mitte Gabriel oma õnnetust isast juttu teinud ja temale armu palunud, kui ta kogemata veel 299 elus peaks olema. Seepeale tõmbas Ivan Julm kulmu kortsu -- märk, mis Moskva riigis tuhandeid värisema paneb -- pööras ülijulgele palujale selja ega rääkinud temaga sel puhul enam sõnagi. Gabrieli sõbrad ja tuttavad värisesid tema elu pärast ja hoidsid temast kui pidalitõbisest eemale, onu Fjodor Nikitits noomis teda käredate sõnadega. Õnneks ei olnud tsaari vihal seekord tõsisemat tagajärge. Iga mõistlik inimene oleks sarnasest äpar-dusest tulevikuks õpetust võtnud ja teisel korral palju, palju targem olnud. Mitte nii kui teie alandlik sulane
annaabi.ee 
