Brizzalov on ,,võõras", rahunes jälle. ,,Kuid siiski, sa mine palu vabandust," ütles ta. ,,Mõtleb veel, et sa ei oska publiku hulgas käituda!" ,, See`p see ongi! Ma vabandasin, aga tema kuidagi imelikult... Ei öelnud ühtegi mõistlikku sõna. Ega olnudki mahti kõnelda." Järgmisel päeval ajas Tservjakov selga uue univormi, laskis juukseid pügada ja läks Brizzalovile seletama...Kindrali vastuvõtutuppa astudes nägi ta seal palju palujaid, aga palujate hulgas ka kindralit ennast, kes oli alustanud juba palvekirjade vastuvõtmist. Ära kuulanud mõned palujad, tõstis kindral silmad ka Tservjakovile. ,,Eile ,,Arkadias", kui mäletate, teie ekstsellents," alustas eksekuutor seletust, ,,kui ma aevastasin ja ...kogemata piserdasin...Vab..." ,,Kah asi...Hoidku jumal! Teie soov?" pöördus kindral järgmise paluja poole. ,,Ei taha kõneldagi!" mõtles Tservjakov kahvatades ,,Tähendab, on vihane...Ei, seda ei
paljudel vaja oma elu eest võidelda. Sajad inimesed rabelesid, et võtta kinni ümbritsevatest esemetest. Vee temperatuur oli selleks ajaks -2C. Ainus viis ellu jääda oli pääseda mõne päästepaadi juurde. Algul ei keelatud inimestel päästepaati tulla, pärast, kui paadid hakkasid vajuma, hakati neile aeruhoope jagama. Mõnedel õnnestus hoopidest hoolimata paadile pääseda. Paljud inimesed karjusid appi, kuid pika peale jäi palujaid aina vähemaks. Ohvitser Lowe´i jaoks tähendas see vaid üht: tagasipöörd ja abivajajaile appi. Ta kogus kokku veel neli päästepaati ühendas need ja paigutas inimesed ümber. Enda paati kogus ta aga kamba kogenud meresõitjaid ja suundus ,,Titanicu" uppumispaiga juurde. Leiti vaid 4 ellujäänut, kellest üks suri paadis. Teised pooltühjad paadid triivisid edasi, lootes leida päästvat ,,Carpathiat". Koidu ajal saabuski mitu tundi appi sõitnud ,,Carpathia" esimese päästepaadi juurde
annaabi.ee 
