Abi pakkus USA, kes saatis oma väed, et tagasi vallutada maa, mida nad ka said. Sõtta sekkus ka Hiina. Lõpuks sõlmiti paraleelselt sõjategevusega vaherahu, mida Lõunasse jäid Ameeriklased valvama. Kuigi pinged ei vabanenud kunagi, siiamaani on Põhja-Korea diktaatorlik maa. Lähis-Ida Lähis-idas olid pinged kogu sõja vältel kestnud, kuid suureks paisusid need siis, kui holokaustile järgselt pöördumid juudid tagasi, et minna nn. Koju, ehk Jeruusalemma. Seal aga valitsesid palsetiinlased, kes arvasid, et pole aus nõndamoodi neilt linn ära võtta. Juudid lõid seega Iisraeli riigi, mida toetas USA, palestiinlasi aga Nõukogude liit. Iisraeli hakkasid aga viis ümberingi asuvat riiki rõhuma. Toimus Suessi kriis, kus okupeeriti Suessi tsoon, Iisraeli väed vallutasid aga Siinai poolsaare. Kuna suurem osa naftavarudest asus Saudi-Araabias, kuveidis, Iraagis ning nende lähinaaberriikides, siis kontrollisid naftavarude pumpamist Lääne hiidkompaniid. Samuti said
Kolmas seisukoht oli poliitiline sionism, mis taotles Palestiinas rahvuslikku kodupaika Euroopas sajandite vältel ahistatud juutidele. Neile asjaoludele lisandus veel 11 evangeelsete kristlaste ,,premillenialism", mille kohaselt Kristuse taastulemise eelduseks pidi olema juutide naasmine Palestiinasse ning nende pöördumine ristiusku. (Kassis 2008, 1439) Pärast kolmteist sajandit kestnud islami ülemvõimu olid palsetiinlased üsnagi progressiivselt meelestatud, astudes 1917 välja mittereligioossel alusel seisva valitsusvormi eest. Püüti ellu kutsuda rahvuslikku moselmite ja kristlaste ühendust opositsioonina osmani võimudele ning hijlem vastusena Balfouri deklaratsioonile (1917). Selle sekularismi esindajad ei taotlenud lahkulöömist ,,Suur-Süüriast", vaid nad tahtsid olla osa sellest kui väljaspool religiooni määratletud poliitilisest moodustisest.