HAUMEA Koostanud: Krista Kallavus Lühidalt Haumeast.. Haumea on kääbusplaneet Avastatud 2004 Nime saanud Hawaii maa- ja viljakusjumalanna järgi Haumeal on kaks kuud Haumea on ovaalne Haumea on kääbusplaneet.. Ta on viies meie päikesesüsteemi kääbusplaneet. Haumea on kääbusplaneet ehk plutoid. Seni on ta tuntud koodi 2003 EL61 järgi. Avastamislugu.. Esimeseks avastajaks Mike Brown, Palomari Observatooriumist (2004) Teiseks avastajaks J.L. Ortiz Sierra Nevada Observatooriumist (2005) 17. septembril 2008 kanti ta kääbusplaneetide nimekirja International Astronomical Unioni (IAU) poolt. Kuud.. Haumeal on kaks kuud: Hi'iaka ja Namaka. Hi'iaka on veidi suurem, kui Namaka. Namaka on Haumea kohal, Hi'iaka Haumeast allpool. Haumea oma kuudega.. Ovaalne kuju.. Arvatakse, et oma ovaalse
rohkem ära teha. 1946. aastal autasustati teda teenetemedaliga. Aga see ei olnud viimane auavaldus, mis talle osaks sai. 1948. aastal valiti ta Oxfordi Queensi kolledzi auliikmeks panuse eest astronoomiasse. Pärast sõja lõppu jätkas Hubble oma tööd Mount Wilsonis, kus ta üritas veenda oma tööandjaid selles, et on vaja muretseda veel parem teleskoop veelgi kaugemate Universumi alade uurimiseks. Hubble aitas luua Hale'i teleskoobi, mis pandi üles Mount Palomari observatooriumisse. Hubble'il oli au olla esimene, kes seda kasutab. Kui BBC küsis temalt, mida ta loodab uue teleskoobi abil leida, vastas ta: "Me loodame leida midagi, mida me ei oska oodata." Hubble jätkas tööd nii Mount Wilsoni kui ka Mount Palomari observatooriumis. Elu viimastel aastatel üritas ta saavutada astronoomia arvestamist füüsikateaduste hulka, selle asemel, et olla omaette teadus. Ta tegi seda peamiselt selleks, et ka
Vaid väiksearvuline seltskond teisitimõtlejaid kahtlustas, et kompaktsed raadiokiirgusallikad on galaktikavälist päritolu. Üks raadiokiirguse allikas, kataloogitähisega 3C 48, äratas iseäranis suurt tähelepanu, sest Inglise astronoomid näitasid täpsete raadio-interferomeetriliste mõõtmiste abil, et see on eriti kompaktne - nurkläbimõõduga alla ühe kaaresekundi. Samas oli tegu väga intensiivse allikaga. Kasutades viiemeetrise läbimõõduga Palomari teleskoopi, leidsid USA astronoomid 1961. aastal lõpuks ka 3C 48 optilise vaste - selleks osutus tuhm, 16. tähesuurusega tähesarnane objekt. Esimeste spektrite saamise järel hämming ainult süvenes, sest neis leidus selgeid laiu kiirgusjooni, mille asukoht ei ühildunud ühegi keemilise elemendi teadaoleva spektrijoonega. Pärast põhjalikku uurimist jõudsid USA astronoomid eesotsas maineka Alan Sandage'iga järeldusele, et tegemist on iseäraliku, raadiolaineid kiirgava tähega
keskosa oli veidi kumerläätse-, seda ümbritsev osa aga veidi nõgusläätsekujuline. Selle saavutamiseks leidis ta teravmeelse lahenduse. Ta paigutas tasaplaadist tooriku anumale, millest seejärel pumbati õhk välja. Tekkinud vaakumi survel paindus plaat keskmises osas kergelt allapoole, lihvimisega tekitati plaadi servadesse vajaminev nõgusus. Alles tänapäeval on jõutud teoreetikute poolt välja arvutada ka kogu korrektsioonplaadi pinda kirjeldavad võrrandid. Kuulsa Mount Palomari observatooriumisse (Lisa 4) USA-s seati selle 5 m hiiglase kõrvale 1949. a üles ka 125 cm diameetriga ja Schmidti kaameraga teleskoop, mida astronoomid kutsusid ka Big Schmidtiks (Lisa 5) ja mille abil 1954. a pildistati kogu nähtav tähistaevas, hiljem Austraalias ka lõunataevas. Atlase moodustavad ligi 2000 fotot a 6,6x 6,6, millel on jäädvustatud kuni 1,5 miljardit silmaga nähtavatest nõrgemat tähte. Schmidti teleskoobid sobivad hästi ka komeetide ja Maa tehiskaaslaste jälgimiseks
kiirtega sarnaselt Kuu kraatritega ja mõnede kraatrite põhjad on tumedad. 31. oktoobril 1997 teatas Rahvusvaheline Astronoomia Unioon kahe uue Uraani kaaslase avastamisest nelja USA ja Kanada astronoomi poolt Brett J. Gladman'i (Toronto ülikool) juhtimisel. Avastatud kaaslased on äärmiselt väikese heledusega. Tegemist on üldse kõige nõrgemate maa pealt vaadeldud planeetide kaaslastega. Nende avastamise tegi võimalikuks vaid kunagise maailma suurima -- Mt. Palomari 5-meetrise peegliläbimõõduga teleskoobi ja tundliku registreerimis-aparatuuri kasutamine. Uutest kaaslasest nõrgema läbimõõduks hinnatakse 80 km ja ta tiirleb 6 miljoni km kaugusel Uraanist, heledama läbimõõt on 160 km ja kaugus 8 miljonit kilomeetrit. Orbiidid on väga piklikud ja tugevasti kaldu, sellistel planeedist kaugetel orbiitidel liikuvaid kaaslasi nimetatakse irregulaarseteks. Nad olid seni teada kõigil teistel hiidplaneetidel Jupiteril, Saturnil ja Neptuunil peale Uraani
2005. aastal leiti Hubble´i Kosmoseteleskoobi abil Pluuto kaks uut kaaslast, mis said esialgsed nimed S/2005 P1 ja S/2005 P2. Nüüdseks on neile antud nimed vastavalt Nix ja H.ydra. 136199 Eris varasem tähistus 2003UB313, varasem mitteametlik nimi Xena on päikesesüsteemi kääbusplaneet, Pluutost suurem Neptuuni-tagune objekt. 24.augustil 2006 heakskiidetud definitsioonile kvalifitseerus 2003 UB313 kääbusplaneediks. Enne seda otsust nimetasid selle avastanud Palomari Observatooriumi astronoomid ning NASA seda päikesesüsteemi kümnendaks planeediks. Praegu asub ta Päikesest 14,4 miljardi kilomeetri kaugusel. Eris on hästi valgust peegeldav taevakeha, mille pind on tõenäoliselt kaetud jäätunud metaaniga. Pinna peegeldus näitaja ( albeedo) on koguni 86% ehk pealelangevast valgusest peegeldatakse 86% tagasi. Sarnase albeedoga klassi kuuluvad vaid Saturni kuu Enceladus. Erisel kuu nimega Dysnomia. Hubble´i kosmoseteleskoop on mõõtnud taevakeha
väiksema teleskoobi peal. Edwin Hubble tegi oma suured avastused Hookeri teleskoobiga tehtud vaatluste põhjal. Ta järeldas vaatlustulemuste põhjal, et Linnutee ei ole ainus galaktika universumis. Koos Milton L. Humasoniga avastas ta, et kosmiliste objektide punanihe on seda suurem, mida kaugemal nad meist asuvad. Selle asjaolu, mis annab tunnistust universumi paisumisest, sõnastas ta Hubble'i seadusena. Hooker oli suurim teleskoop kuni 1948. aastani, mil 150 km lõuna pool Palomari observatooriumis võeti kasutusele 5,1-meetrine Hale'i teleskoop. 1980. aastatel hakati üha rohkem tegelema süvakosmose vaatlustega, mille jaoks osutus Los Angelese valgusreostus liiga suureks. Aastal 1986 otsustas Carnegie Institution observatooriumi sulgeda. Asjast huvitatud teadlased asutasid Mount Wilsoni instituudi ning Carnegie Institution nõustus observatooriumi instituudile üle andma. Vaatlused Hookeri teleskoobiga katkestati. Neid alustati uuesti 1992
annaabi.ee 
