võidumängu nüride odade ja plekist mõõkadega. Kõik sõjamehed ja sulased kogu-nesid mängijate ümber, kiitsid valjusti neid, kes kõige suuremat rammu ja osavust näitasid, ja pilkasid kibedasti neid, kes end võita lasksid. Kõige valjemini köhas pealtvaatajate naer, kui Hans von Risbiter, keda Delvig odapiste peale välja oli kutsunud, sadulast maha lendas. Seda nähes tõusis Agnes järsku üles ja läks palkonilt ara. Teistest naisterahvastest ei läinud keegi ta järele, sest nende tähelepanu oli põnevusega võidumängule juhitud. Agnes tõttas üksipäini oma kambrisse, kus ta nõrkedes toolile langes. Ta süda oli raske, pea segaseid mõtteid täis; tal oli üksainuke selge tunne: pahameel Hans von Risbiteri vastu. Agnes oli kui ilmsüüta laps valju isa ja õrna ema hoole all üles kasvanud. Ta ei tundnud seni
Suured mustad, rasked, lõhkirebenenud pilved rippusid leinakrepist hällidena tähise taeva võlvi all. Nad tundusid taevavõlvile kootud ämblikuvõrguna. Äkki nägi ta, et ülal palkonil, mille kivist balustraadi all ta seisis, avanes hilju klaasuks, andes teed kahele 365 inimesele, ja sulgus siis uuesti. Üks oli mees, teine naine. Suure vaevaga läks Quasimodol korda mehes ära tunda ilusat kaptenit, naises aga noort daami, kes hommikul samalt palkonilt ohvitseri oli tervitanud. Plats oli päris pime ja ka toa valgust polnud näha läbi kahekordse purpurpunase eesriide, mis ukse sulgudes kohe kinni vajus. 2 1 5 Niipalju kui otsustada võis meie kurt, kes nende sõnu ju ei kuulnud, ajasid nad kahekesi väga armsalt juttu. Neiu lubas nähtavasti ohvitseril käe ümber piha panna ja tõrjus suudluse õrnalt tagasi. Quasimodo nägi alt kogu seda stseeni pealt, mis oli seda võluvam, et ta polnud pealtvaatajaile määratud
annaabi.ee 
