Seadeldise sai varustada ka müürimurdjaga (taraan), mida kutsuti "jääraks" - sõjamasina rajajad said selleks inspiratsiooni jäärade paaritusvõitlusest. Raud-, kivi- või puupeaga rammnuiasid ehk "oinapäid" löödi rütmiliselt vastu piiret või värvavat selle purunemiseni. Varbola Vahvad Vennad taastasid "kassi ja oina" 2002. augustis. Ehitus kestis viis päeva. Masina rajamist toetas Riigimetsa Majandamise Keskus ja Kultuurkapital. Tugev palkehitis asub kolmel puuratastega sillal ning on kaetud toorete metsloomanahkadega. Ehitis on varustatud kahe graniidist otstega oinapeaga. Katapult Katapulte (mange) ehk väändejõul põhinevaid mehhanisme tunti juba antiikmaailmas, mil neid kutsuti ka onagerideks. Nende põhidetailiks oli tugev heitekulp, mille alumine ots paiknes keerdpingestatud köitekimpude vahel. Allikate väitel kasutati köitele lisaks ka kõõluseid, juukseid, taimi, soolikaid
Saartest oli (hõre) asustus ainult Saaremaal ja Muhus. Kõige enam levinud külatüübiks oli tol ajal sumbküla, eriti Põhja- ja Lääne- Eestis ning Saaremaal. Kesk-Eestis olid ka rida-ja ahelkülad. Ridakülas asusid talud reas üksteise kõrval ühel pool teel. Ahelkülas asusid talud samuti ridastikku, kuid üksteisest veidi eemal. Lõuna- Eesti künklikul maastikul olid levinud hajakülad. Neis asusid talud ebakorrapäraselt teineteisest eemal. Talumaja oli tugev palkehitis, millel oli kaks osa: ahjuküttega eluruum ja koda. Viljakasvatuse arenedes hakati küttega toas vilja kuivatama ning kojas seda peksma. Vilja peksuruumi laiendati ja sellest kujunes rehealune. Rehielamu jäi pikaks ajaks valitsevaks elamutüübiks. Talud asusid kobaras koos, ilma kindla plaanita, majade vahel olid kõverad külatänavad. Nende ristumiskohal oli vaba kujuga väljak- külavainu, mis oli ühiskondliku elu keskuseks. Seal kogunes ka külakari karjamaale minemiseks
annaabi.ee 
