introgressioon ja hübridiseerumine olla üsana tavaline ning avalduda võrkja evolutsioonina. 84 Paraseksuaalset hübridisatsiooni on üldiselt peetud liigisiseseks mehhanismiks, kuid rohttaimede endofüütidel ja arbuskulaarset mükoriisat moodustavatel seentel esineb ka liikidevahelist hübridiseerumist (Schardl & Craven, 2003). Paraseksuaalne tsükkel algab vegetatiivsete rakkude liitumisega ja kahe erineva genotüübiga paljutuumsete rakkude tekkimisega. Tuumade liitudes võib kromosoomide vahel toimuda mitootiline ristsiire. Stohhastiliste protsesside käigus kaob kromosoome ja tekib palju uusi genotüüpe (Papa 1979; Caten 1981). Seened, eriti kottseened on kohastunud kiireks evolutsiooniks tänu haploidsusele, lühikesele generatsiooniajale ja anastomooside olemasolule, mis võimaldab sugulist ja/või paraseksuaalset geenivahetust genetite või isegi liikide vahel. Haploidse genoomi kiire
Tuuma mõõtmed ja kuju korreleeruvad rakkude, kus nad asuvad mõõtmetega. Keskmiselt on tuuma Ø 5-10 µm ja maht kuni 100µm³. Enamasti on tuumad kujult ümarad, elliptsoidsed, lindudel käävjad. Kõige suuremad munarakkudes. Teatud juhtudel võib tuum olla väga ebakorrapärase kujuga (iseloomulik kasvajarakkudele, et suurendada kontaktpinda). Tuuma/tsütoplasma on 1/5 1/10 somaatilistes rakkudes; sugurakkudes moodustavad erandi: spermatosoidides on suhe 1/1 ja munarakkudes 1/1000. Paljutuumsete rakkude tekke põhjuseks on endomitoos st. on toimunud tuuma jagunemine, kuid ei ole järgnenud tsütoplasma jagunemist. Või on mitu ühetuumset rakku kokkuliitunud (vöötlihaskoe rakud). Tuum on ümbritsetud kaksikmembraaniga, millest välimine membraan on otseses ühenduses tsütoplasmavõrgustiku membraaniga ja seda võib vaadelda kui tsütoplasma võrgustiku spetsialiseeritud osa. Tuuma sise- ja välismembraani vahelist osa nim. perinukleaarseks ruumiks.
Tuuma mõõtmed ja kuju korreleeruvad rakkude, kus nad asuvad mõõtmetega. Keskmiselt on tuuma Ø 5-10 µm ja maht kuni 100µm³. Enamasti on tuumad kujult ümarad, elliptsoidsed, lindudel käävjad. Kõige suuremad munarakkudes. Teatud juhtudel võib tuum olla väga ebakorrapärase kujuga (iseloomulik kasvajarakkudele, et suurendada kontaktpinda). Tuuma/tsütoplasma on 1/5 1/10 somaatilistes rakkudes; sugurakkudes moodustavad erandi: spermatosoidides on suhe 1/1 ja munarakkudes 1/1000. Paljutuumsete rakkude tekke põhjuseks on endomitoos st. on toimunud tuuma jagunemine, kuid ei ole järgnenud tsütoplasma jagunemist. Või on mitu ühetuumset rakku kokkuliitunud (vöötlihaskoe rakud). Tuum on ümbritsetud kaksikmembraaniga, millest välimine membraan on otseses ühenduses tsütoplasmavõrgustiku membraaniga ja seda võib vaadelda kui tsütoplasma võrgustiku spetsialiseeritud osa. Tuuma sise- ja välismembraani vahelist osa nim. perinukleaarseks ruumiks. Sarnaselt
(Hanks’i ja Earle’i lahused), lisaks aminohapped, fermendid, kofaktorid, antibiootikumid ja indikaatorvärvaine: fenoolpunane, mis rakkude kasvamisel ja pH langemisel muutub punasest kollaseks. Tsütopaatiline efekt • Koekultuurides või elusorganismi rakkudes paljunedes kutsuvad viirused esile rakkude muutusi: 1. Lüüs peremeesraku destruktsioon. Pikornaviirustel peenteraline rakkude destruktsioon. 2. Kokkusulamine (fusion) paramüksoviirustel gigantsete paljutuumsete süntsüütsiumide teke. 3. Inklusioonide ehk sulundkehakeste teke: • tuumasisesed inklusioonid on iseloomulikud DNA viirustele • tsütoplasmasisesed inklusioonid iseloomustavad RNA viirusi 77 Histoloogiline värvimine. Histoloogiline rakukultuuride värvimine võimaldab kahjustusi demonstreerida, kuid on suunava ja edasist tööd kergendava, mitte aga lõpliku diagnostilise väärtusega Hemaglutinatsioon.
annaabi.ee 
