praktilist rakendamist nende põhjal tegutsemise läbi, et ka tegelikult inimkogemuses testida, ning keskendub erinevalt idealistidest ja realistidest muutuvale universumile. Minu maailmavaadet on väga oluliselt mõjutanud David Wilcocki kirjutised, eeskätt tema teos “Sünkroonsuse võti”, mis räägib tähendusrikastest kokkusattumustest, mida ei saa seletada põhjuslikkuse abil. Raamat käsitleb kogu universumit ning on pannud aluse minu nägemusele maailmast. Usun väga paljusse, mida autor välja toob, ent kas see on ka täielik tõde? Olenemata sellest, kas pean loetut tõeks, ei pruugi see siiski seda olla. Samas ei julge ma ennast agnostikuks nimetada. Tõepoolest, mittefenomenide kohta selguse saamine näib võimatuna, ent ma ei tahaks uskuda, et see seda üdini on. Kas maailmas leidub neid, kes teavad metafüüsilist tõde? Mina usun küll. On see absoluutne, suhteline või objektiivne? Kes teab.
(Prinz 2006: 184) Bernard rääkis kaasa enamikel kirikupoliitilistel teemadel ning sattus mitmesse teoloogilisse kokkupõrkesse, millest kuulsaimad on konfliktid Poitiers'i piiskopi Gilbert'i ning Pariisi magistri Pierre Abélardiga (Prinz 2006: 173-176). Samas 7 sekkus Bernard ka paavsti ja keisri vahelistesse probleemidesse, tülisse Monte Cassino abti valimise ümber, võitlusesse Prantsusmaa piiskopkondade täitmiseks, kirikulõhesse, ristisõdadesse ja paljusse muusse (Prinz 2006: 169; 172; 187). Bernard jäi Clairvaux' abtiks kuni oma surmani 1153. aastal (Lawrence 2001: 173), kuid rahulikku mungaelu õnnestus tal kirikupoliitilise aktiivsuse tõttu elada vähe (Prinz 2006: 164). Clairvaux Bernard on "üks kõrgkeskaja paeluvamaid figuure" (Prinz 2006: 19), kes kuulutati juba 1174. aastal paavst Aleksander III poolt pühakuks (Prinz 2006: 159). Ilma Bernardita oleks Citeaux klooster olnud hingevaakuv ning ilmselt vajunud
roosatasid, reied rohetasid, ta keha oli sinikollane ja nägu must. Ta oli uhke ning "Ta polnud siis haigemajas põlvist haavatud?" hirmus. "Ei, ei kunagi." Ja metsavahi naine tundis ta pesemisest tiirast lõbu. Ta küüris ta keha sooniste "Ja ta nägu polnud üleni must?" kätega, silmis tuli ning huu-led vabisemas. Maret aga oli uppumas pisarate paljusse. "Ei, ainult ta meelekoht ja põsk oli lilla." Siis asetasid nad korjuse laudsile ja laulsid kahekesi paar kirikulaulu, üks kõrge ja "Issand jumal," õhkas Maret imelikult langenud häälega. "Mis peab see siis teine madala häälega. Metsavaht seisis jalutsis ja mõtles surma, hundijahi ning viina tähendama?" sosistas ta. "Haavad põlvis ja põlenud nägu - kust sai ta need pärast? Kes peale
annaabi.ee 
