levikutakistusi, millest nad omal käel vaevalt jagu oleksid saanud (Pleijel 1993:75). Liike on lisandunud pidevalt, kuid viimastel aastasadadel on protsess oluliselt kiirenenud (Kangur jt 2005:4). Keskkonnaameti andmetel on Eestis 2011. aasta seisuga 947 võõrliiki. Invasiivsetest soontaimedest on enam kõneainet pälvinud: Hiid- ja Sosnovski karuputk, ida-kitsehernes, kanada kuldvits, harilik tõlkjas, väikeseõieline lemmats, hobuoblikas, kurdlehine kibuvits, noollehine salat, süst- ja paljulehine aster ning karvane võõrkakar. Teave Eesti vete võõrliikide kohta on ebaühtlane, aga kaheksa olulisemat invasiivset veelooma Eestis on: vesikirp, vikerforell, hõbekoger, karpkala, liiva uurikkarp, tavaline rändkarp, hiina villkäppkrabi ja hulkharjasuss. Maismaaselgrootutele võõrliikidele on hakatud Eestis tähelepanu pöörama võrdlemisi hiljuti ning enam leiab kajastust: viinamäetigu, majasikk, kartulimardikas, vaaraosipelgas ja majasääsk. Eesti linnustikku on
vahendina. Skandinaavlased ja meil ka saarlased segasid kailuekstrakti koduõlle hulka, mis kutsus joobesseisundis isikuil esile erilise motoorse rahutuse ja kaklushimu. Närvisüsteemile mõjuva andromedotoksiini tõttu on korduvalt proovitud sookailust ravimeid valmistada, kuid ilma erilise eduta. KÜÜVITS Andromeda polifolia; Andromeda naiskuju kreeka mütoloogiast; polifolia paljulehine. Eestikeelne nimi tuleneb murdeõnast küü, mis tähendab ussi. Sugukond kanarbikulised. Kasvukoht: rabad, soometsad, eelistab läbivooluga ja alaliselt märgi kasvukohti. Küüvits on igihaljas, mükoriisa abil toituv, 5-40 cm kõrge kääbuspõõsas. Lamavad ja pinnases olevad varred annavad rohkeid lisajuuri, peajuur hääbub varakult. Lehed nahkjad, lineaalsed, allakäändunud servaga, kuni 4 cm pikad ja 4 mm laiad,
annaabi.ee 
