pöördus sõjalise abi saamiseks läänekiriku poole. Paavst Urbanus II ei jätnud võimalust abi kasutamata. Ida ja läänekiriku kiriku vahekord oli pinev. Nüüd avanes läänekirkul võimalus oma üleolekut näidata. Paavsti juhtimisel pidid Euroopa feodaalid vabastama Jeesus Kristuse haua. 1095. aastal LõunaPrantsusmaal Clermontis koos olnud kirikunõukogul pidas Urbanud II kõne, mille mõju ühiskonnale oli tollal ettearvamatu. "Prantslased! Lõpetage omavahelised tülid. Paljastage oma mõõgad ja pöörake need Jumala vastase vastu. Teile tasutakse nii maa peal kui ka taevas! Jumal soovib seda! Esimene ristisõda(1096-1099) Vastukaja paavsti üleskutsele olid tormilised. Lootus leida paremat elujärge nii siin ilmas kui ka taevas pani liikuma laiad rahvahvahulgad. Juba 1096. aasta varakevadel läksid kümned tuhanded prantsuse ja saksa talupojad teele Pühale Maale. Liiguti läbi Ungari, Bulgaaria, Kreeka ning 1096. aasta suvel jõuti Konstantinoopolisse
me ja teame, et see on ebaõiglane. Te võtate nad omaks, usute nende väljamõeldisi, kas siis laiskusest, mugavusest, meeleheitest või lihtsalt selle tõttu, et olete rahul oma eluga. Kui sul juba kõik on, milleks püüelda ei tea kuhu veel? A: See pole päris nii. Oleme pärinud süsteemi ja jätkame seda. D: Olete pärinud süsteemi, mis pole kunagi olnud tõene. Ja veel jätkate seda. Te olete süüdi! A: Aga mida me teha saame? D: Soovige muutusi, osalege nende täideviimises. Paljastage nad ja näidake kogu maailmale. A: Keda? D: Anunnakke. A: Kuidas, kui me neid ei näe? 46 D: Soovige, et te neid näeksite ja te näetegi! On olemas inimesed, kes neid näevad nagu minagi. Nad on meie seas, nad on meie elu osa. Ma olen liiga väike, et mind kuulataks. Aga täiskasvanud, kes neid näevad, vaikivad hirmust teiste inimeste ees. A: Hästi, ja mida teha? D: Need, kes neid näevad, peavad seda ütlema. Näitama nende peale sõrmega. Neid
«Miks olite nii taipamatu, et ulatasite mulle taskuräti?» «Miks oüte nii kohmakas, et lasksite sellel kukkuda?» «Ma ütlesin juba ja kordan veel, mu härra, et see taskurätt ei kukkunud minu taskust.» «Siis olete valetanud juba kaks korda, sest ma ise nägin, kui see kukkus.» «Või nii! Te hakkate niisugust tooni kasutama, härra Gaskoonlane. Olgu, ma õpetan teid alles elama!» «Ja mina saadan teid tagasi missat lugema, härra abt! Palun, paljastage mõõk, -- ja otsekohe!» «Ei, ma palun teid, kaunis sõber, vähemalt mitte siin. Kas te ei näe siis, et vastas on d'Aiguilloni villa, mis on tulvil kardinali inimestest? Ja kes teab, võib-olla on Tema Eminents ise teinud teile ülesandeks viia talle minu pea? Muide, ma olen oma peast naeruväärselt heas arvamises, kuna ta mul üsna korralikult õlgadel istub. Ja ärge muretsege, mul on kindel kavatsus teid teise ilma saata, aga tahan teha seda vaikselt,