selgemini väljakujunevast isikupärasest kujutuslaadist. Nõotütre Edith Schlaff'i portreedest on õnnestunuim Tutty, millest õhkub õitselepuhkeva noore neiu värskust ja eluküllust. Peapöördega saavutatud hoiaku sundimatus, avala silmavaate nooruslik selgus, kombeka tõsiduse varjust aga piidlemas vallatut rõõmsameelsust ja lapselikkust. Või siis Jaansoni portree: koheva karvase talvemütsi ja palitukrae tumedas raamistuses esiletõusva näo malbe pehmuse ja ühtlasi mõtlik tõsidus laseb selgesti aimata kujutava karakteri põhiolemust. Erilist allakriipsutamist väärib aga, et peale üksikisiku karakteri ja hingelaadi esiletoomise taotles ja suutis kunstnik ka edasi anda midagi hõlmavamat, tähenduselt avaramat. Portree Lääne neiu on pidulikult värvirõõmus, kerge dekoratiivse varjundiga, ent mitte odavalt ilutsev. See kaunte
,,Kus on mu kindad?" küsis ta endalt ja hakkas taskuist otsima. Seisis ja otsis tüki aega, katsus isegi püksi- ja vestitaskuisse, nagu võiksid kindad seal olla, mida polnud mujal kuski. Katsus meelde tuletada, kas tal olid kindad käes, kui ta kange tuulega üle välja tuli, aga ei jõudnud mingisugusele otsusele. Hakkas uuesti nööpe kinni panema, läks ise kärmesti edasi ja pani nööpe kinni, sest polnud põrmugi aega seista. Tõstis palitukrae üles, surus käed kõvasti tasku ja läks. Palitu alumine nööp oligi lahti jäänud, aga selle kohta mõtles ta: ,,On parem käia, jalad vabamad." Aga mets muutus aina paksemaks ja pimedamaks, risu hakkas jalgesse, oksad peksid silmi ja kiskusid mütsi, aga Indrek läks ikka edasi. Kui kaua see nõnda kestis, seda ta ei tea, aga äkki märkas ta tuld. Üsna harilikku punast tuld märkas ta, nagu see paistab talveõhtuti kustki taluaknast
annaabi.ee 
