Rahulepingu tulemusena 1979 saab Egiptus tagasi Siinai poolsaare. ÜRO rahuvalvejõud pannakse Iisraeli ja Egiptuse piirile. PVO baasidel keelatakse tegevus Egiptuse aladel. Egiptus heidetakse välja Araabiamaade liidust ning Sadat tapetakse. 1982 Egiptus tungib Liibanoni, sooviga likvideerida sealt PVO baasid. Mingi lepinguga see saavutataksegi. 1988 PVO tunnistab Iisraeli riigi olemasolu õigust. 1993 Iisrael tunnistab PVO-d kui Palestiina rahva esindajat. 1994 Iisrael aitab Palestiinal autonoomiat püstitada. 1997 Autonoomia saavutatakse. 2000 Algavad järjekordsed relvakokkupõrked Iisraeli ja Palestiina vahel. Küüditamised mõlemal pool jne. Ungari ülestõus Ungari jääb pärast II maaimasõda oma piiridesse, ning ta kohe kommunistlikuks ei muutu (oli ühinenud kolmipaktiga ja seega Saksa liitlane). Nõukogude väed okupeerivad Ungari, aga kommunistid kohe võimu haarata ei saa, ning esimesed vabad valimised kommunistidele
Iisrael omakorda süüdistab URO-s palestiina terrorirühmitusi, kes korraldavad Iisraeli aladele vahetevahel nn “raketikümnepäevakuid”. Näiteks 2008. aastal tulistati iga sellise “kümnepäevaku” jooksul Iisraeli suunas keskmiselt 170 raketti ja kahurimürsku. Kuigi maailmast kõlab üleskutseid, et EL peaks tunnustama Palestiinat riigina, ei soovita seda praegusajal teha isegi sellised rahumeelsed ja demokraatlikud riigid nagu Soome ja Eesti, kes leiavad, et Palestiinal puuduvad veel mitmed riigile omased tunnused. Sellele vaatamata tunnustas esimese EL-i riigina 2014. aasta oktoobris Palestiinat riigina Rootsi Kuningriik, mille kiitis heaks ka Europarlament. Samas on põikpäine B. Netanyahu teatanud, et tema juhtimise all ei tagastata iialgi Palestiinale nende kunagiseid alasid, ent nüüd juutidele “pühadeks paikadeks” saanud alad nagu Hevron, Beit Lehem, Beit El ja Shilo. Sellise avalduse peale teatas 15. septembril 2014 tollane Soome
annaabi.ee 
