sügavamale ja on kaetud vendiumi, kambriumi, ordoviitsiumi ja siluri settekivimitega. Seega asetseb Põhja-ja Kesk-Eesti Balti kilbi lõunanõlval. Platvormi suuri negatiivseid struktuure nimetatakse sünekliisideks. Põhja- Leedust üle Läti Edela-Eestisse ulatuv aluskorra nõgu kannab Balti sünekliisi nime. Eestist kaugemal, ida pool, paikneb teine, Moskva sünekliis. Nimetatud tektooniliste suurvormide areng mõjutas ja suunas kõiki geoloogilisi protsesse Eesti alal eelkambriumist paleozoikumi keskpaigani. Paleogeograafiliselt oli Eesti vendiumi ajastust devoni ajastuni ca 550-350 milj. aastat tagasi Baltoskandiat katnud laiutise epikontinentaalse merelise basseini põhjaosaks. Põhjast, idast ja lõunast piiras seda basseini Fennosarmaatia maismaa (põhjas Balti, lõunas Ukraina kilp). Selle basseini sügavus ja sedimentatsiooni iseloom sõltusid täielikult aluskorra ülalnimetatud tektooniliste põhielementide arengust.
paleoklimaatilistele uurimustele tuginedes, et geoloogilise ajaloo vältel on Maa geograafilised poolused muutnud oma asukohta (sama piirkonna erivanuselised kivimid, samuti neis sisalduvad fossiilid olid tekkinud eri klimaatilistes tingimustes). See argument tõendas Wegenerile samuti mandrite triivi. Samale 20 järeldusele võib tulle ka Eesti aluspõhja kivimeid uurides - vanemad Paleozoikumi e. Vendi ja Kambriumi kivimid on normaalmerelised, tekkinud mõõdukatel geograafilistel laiustel. Alates Ordoviitsiumi teisest poolest, eriti selgelt aga Siluri kestel on Eesti alal valitsenud tüüpilised soojad ekvatoriaalmerelised tingimused. Sarnane resultaat saadi ka ühe piirkonna erivanuseliste kivimite magnetiliste pooluste asukoha (orientatsiooni) uurimisel, millest algselt järeldati, et magnetpoolused triivivad. Kuid erinevatel
Teine tuntud küsimus on kabjaliste suhteline taandareng sõraliste ees kainozoikumis. Eotseenis (54 - 37 MAT) oli nagu kabjalisi enam liike, kuid nüüd on sõralisi märksa enam. Viidatakse hammastele ja mäletsemisele, kui parema kohanemise tunnustele. Kuid, nagu märgib enamus uurijatest, ei ole siiski ilmne, et üks oleks teise aktiivselt (konkurentselt) välja tõrjunud (joonis). Eraldi näide oleks brahhiopoodid ja bivalviad (joonis). Kui analüüsida üht elu jaoks kriitilist perioodi - paleozoikumi lõpu masshävingu eelset ja järgset ajastut, siis näeme, et bivalviad hakkasid oma liigirikkust kiiresti üles viima pärast katastroofi, kuid brahhopoodid jäid kõikuma samale tasemele, mis omakorda oli palju madalam masshävingu eelsest. Samas aga ei ole põhjendatud otsese konkurentsi oletus - graafik seda ei kinnita. LIIGITEKE 1 Kuigi, nagu me eelnevalt nägime, on liigi mõiste endiselt vaidluste objektiks, jääb liigiteke siiski
annaabi.ee 
